Mis aga vahepeal toimunud? Aastavahetus oli maru, ainult mina ja kaks kutti veel mäletame countdowni. Ülejäänud seltskond oli lihtsalt täiesti mällis ja mida pikemaks öö venis, seda hullemaks asi läks. Minu hostelist, Margaret Riveris, visati mingi eestlane välja, kes oli sinna diivani peale ära vajunud.
Peale edukat aastavahetust põrutasime tagasi sisemaale, kus lõpetasime oma pooleli jäänud avakaadotöö. Kopp ees nendest rohelistest kuraditest. Aga raha oli vaja ja töö oli lõpuni vaja teha. Ainuke asi, mis motti üleval hoidis olid meie toredad farmerid. Vahepeal, Margaret Riverist, olin sebinud endale ühe kontakti kaevandusse ja peale paari kõnet selgus toreasi, et kuuendal veebruaril põrutame kaugele põhja, Telferisse, kulla kaevandusse.
Kui me 5. oktoobril Austraaliasse, Perthi, jõudsime, siis me põrutasime kohe alla tööd tegema. Seega mõtlesime, et võiks nüüd ühe nädalakese Perthis veeta ja elust mõnu tunda, enne kui kaevandusse endeid tapma läheme. Ja kino sai korralikult, ööbisime ühe saksa tüdruku, Isabel-i, pool ja tõime nende tavalistesse eludesse natukene Eesti särtsakust sisse ;) Tutuvusime lahedate kuttide ja naiskadega ning pidu ja prallet sai kah.
Ükskord tegime Kasia, üks väga kena Poola neiu, pool soojendust ja mõtlesime klubisse edasi minna. Kuna aga kell oli juba väga väga palju ja jooki oli sama, kui mitte rohkem, siis pidime tempot suruma. Lõpptulemuseks oli 180 dollariline taksoarve, kuna kõigil olid pead laiali. See sama Poola neiu ja üks Austraalia neiu, Melanie, vajusid Isabel-i pool ära. Me olime millegi pärast taksoga sinna sõitnud ja aknast tema tuppa roninud. Minu pass oli vist seal vmt. Mina esimesse klubisse sisse ei saanud, Tõnis kadus ära - kaos. Õnneks sai härra taksojuht aru, et see seltskond on täna teiselt planeedilt ja annulleeris meie arve :) Kuidagi saime hommikul kella kaheksa paiku tagasi Melanie juurde ja magasime oma pead välja.
Ülejärgmine päev põrutasime lennukiga Telferisse. Sõit kestis umbes viis tundi ja närv oli korralik sees. Lennupiletid muidu maksti kinni ja lennuajal tunnipalk juba tiksus. Astusime Telferis maha ja mõnus 45 kraadine niiske õhk lõi näkku nagu teetöölise sururõhuhaamer. Saime neli tundi koolitust ja üldist jahu, et mis seal üldse toimuma hakkab. Sain õnneks öisesse vahetusse, kus peaks natukene jahedam olema.
Kell kaheksa õhtul sõitsime platsile. Meie tööks oli siis välja vahetada suurte, umbes 400 tonniste, veskite hambad. Üks meeskond oli sees, vahetas ja tõstis ringi 1-3 tonniseid hambaid, teine setskond oli väljas ja keeras polte kinni. Poldi sisediameeter oli 7 cm ja suruõhutrellid, mida ma nende kinni keeramiseks kasutasin, kaalusid 25 kilo. Pingutid, millega siis polt korralikult kinni väänati, kaalusid 45 kilo. Selle relva jaoks oli kahte meest vaja. Üksi said ainult siis tehtud, kui poldirida mugavalt õla kõrgusel istus. Need trellid, millega algul polte kinni keerasime, tegid kohutavat häält ja need tõmblesid ja värisesid igas suunas su käest, niiet gripp pidi olema korralik, muidu oleks see trell kusagile omapead minema pannud. Üks kutt murdis seal käeluu ja teine nikastas hüppeliigese aga meiega õnneks midagi ei juhtunud. Kuigi, ma oleks korra peaaegu oma käest ilma jäänud, kui tore kaaskolleeg Will polte pingutas. Sellel pingutil rippus küljes pikk metall.. plaat. Selle plaadi toetasid vastu kõrval asuvat polti, et pinguti saaks tuge ja siis said polti pingutada. Panime põlvekõrgusel seda 45 kilost monsterit paika, liigutasime pinguti poldi taha ja Will oli vist veidi omas mõttes ja pressis päästikut. Minu käsi oli ikka selle metall plaadi ja poldi vahel. Hakkasin sigakõvasti karjuma ja vend lasi kohe päästiku lahti. Kuradi valus oli, aga õnneks ei jõudnud pinguti ennast täiesti vinna kerida. Kämblaluud jäid terveks.
Töö oli muidu raske ja 12 tunniseid vahetusi andis pressida. Aga kõrbe päikesetõusud, mida umbes kella viie ajal nägid, olid hingematvalt ilusad. Väga väga värvilised. Süüa sai kõvasti ja igal mehel oli oma tuba, kus oli mõnus aircon, voodi ja telekas. Kui me viiendal päeval tagasi sõitsime, siis oli täitsa kahju. Kutid minu meeskonnas olid lahedad ja töö oli ka sitaks lahe. Käisid seal oma suurte raudnina saabastega ringi ja tilkusid higist ning teadsid, et iga kopikas on välja teenitud.
Rohkem selle kompaniiga meil tööle saada kahjuks ei õnnestunud. See oli lihtsalt üks suur objekt. Läksime jälle tagasi farmerite poole, lõpetasime nädalaga oma töö ja tulime Perthi. Praegu on ikka väga kahju, et kaevandusse rohkem asja pole. Mitte ainult raha pärast, vaid üldiselt, töö oli mõnus, ohtlik ja huvitav.
Praegu üritame siis Perthis kanda kinnitada, nagu alguses mainisin. Tööd siin peaks olema, lihtsalt on vaja kiiresti kiiresti ennast liigutada. Just magasin ühe koha maha. Läksime sassiga jaapani kööki, sõime, tegime suitsu, juttu, tulin tagasi ja vaatasin, et ohhoo, meil. Pakuti kohe tööd, saatsin vastu, öeldi, et neil juba mees olemas. Perkela raisk, homme hommikul hakkan kell seitse kuulutuste peale tulistama. Head ööd!
