Pampampaaa

Pilte tuleb vast nädala pärast

Pagan ma jään igatsema neid inimesi. Pühapäeval ajasime mõnusalt sõpradega juttu ja pakkisime vaikselt asju kokku. Õhtul läksime viimast päikeseloojangut vaatama. Backpackerist tuli meiega kaasa nelja auto jagu inimesi. Kokku oli seal laineid nautimas kaksteist inimest. Kogu see tuumik, kes backpackeris väga hästi läbi said. Olime jälle kivide peal ja vaatasime lihtsalt neid uskumatuid laineid. Roheline ja läbipaistev laine aina kerkib ja kerkib ja siis murdub perfektseks tunneliks. Ronisime täiesti kivide lõppu, kus kahe-kolme meetrine laine murdus võib-olla paar meetrit enne meid. Märjaks saime kõvasti ja üks laine lõi Sassi ja Dave-i pikali. Kuna me olime kohe äärepeal, oli oht, et laine tõmbab nad vette. Läksin ja sain Sassil kratist kinni, aga eriti sellest kasu ei oleks olnud, arvestades Sassi suurust :D. Õnneks said mehed kohe püsti ja saime aru, et aitab naljast. Kuna päike oli loojumas, siis lained kasvasid aina suuremaks ja asi hakkas seal juba ohtlikuks muutuma.

Peale hingematvalt kaunist päikeseloojangut läksime tagasi backackerisse. Jõime koos viimased õlled ja õhtukuumas sõitsime parklas pilpaga – fantastiline. Üks kutt on sõitnud üle kuue aasta ja ta ise oli alles üheksateistkümne aastane. Vend teeb ära triple kick-flipi ja fake-s double kick-flipi. Haige vana. Mina harjutasin vaikselt tavalist kick-flipi :D

Esmaspäeval tööd meil ilmselgelt ei olnud, niiet istusime verandal ja tagusime kaarte. Jõime mõnusalt koduaia sidrunipuu sidrunitest pressitud limonaadi ja nautisime jällegi kvaliteet aega.

Õhtul jõime paar õlut ja ikka väga kahju oli hommikul minekut panna. Kõik ütlesid, et nüüd, kui eesti kutit ära lähevad, kaob bakcpackerist elu :D Aga möllu ja kino me seal tegime (:

Teisipäeval panime kella kuue paiku Margaret Riverst minema. Sõit Nannupisse kestis umbes poolteist tundi – 130 km. Nannupis saime oma kõige kõrgema ülemusega kokku, tema organiseeris meid ka avakaadosid korjama, ja sõitsime avakaadoaeda.

Meie Tõnniga korjame redeliga avakaadosid, Sass korjab puu alumistelt osadelt. Ja ütleme nii, et kui sul pole midagi 14 jalase(4 meetrit) redeli otsas ühe jalaga kiikumise vastu :D, siis see töö sobib sulle väga hästi! Ainult jubedalt ajudele käib selle redeliga majandamine. Seal otsas turnimine on lebo, aga sa pead seda redelit koguaeg liigutama ja selle tipp jääb igale poole puu võra sisse kinni. Ja oiii see ajab närvi.

Palka saame 70 dollarit bin(üks suur kast, mille täitmiseks kulub ca 1.5 tundi). Seega palka saame normaalselt. Umbes 150-200 päevas. Ja meie otsesed ülemused kohapeal, farmerid, Kylie ja Duncan on ikka väga viimasepeal inimesed. Kylie teeb meile alati lõuna, selleks ajaks on meil laua peal ka külm Coca-Cola. Peale tööd on alati üks külm õlu. Nendega saab väga normaalselt juttu ajada ja nad on väga mõistvad inimesed. Kylie on 40 ja Duncan peaks olema umbes sama. Perfectissimmoo!

Peale esimest tööpäeva avakaadodega olime väga positiivselt meelestatud. Selgus aga selline asi, et me ei ööbi mitte Nannupis, vaid Balingupis, mis on farmile natukene lähedamal. Maksame seal 30 dollarit öö, niiet meie ootused olid väga kõrged. Arvestades veel seda, kui korralikust hostelist me tulime.

Jõudsime Balingupi ja asi hakkas kahtlane tunduma. Linn oli VÄGA väike. Ma usun, et seal elas 2-300 inimest maksimaalselt. Ja see hostel, kui me selle ette sõitsime. Oh jumal. Nimi oli sellel Hitch Hickers Hideaway ja see oli väike. Isssand kui väike. See koht mahutas kümme inimest ja seal sees elasid praegu kolm pilukat. Naist. Kõik sees oli vana, telekas oli nii väike, et ma pidin oma prille kasutama. Tuba oli naeruväärselt väike(kahe korrusega nagi ja piisavalt ruumi, et ennast ümber pöörata) ja kui vetsus vett lasta, ajas pott vett läbi. Ja me maksime selle eest KOLMKÜMMEND DOLLARIT ÖÖ. Mida hekki, me olime seal sees olnud tund aega ja otsus oli selge – siia me kauaks ei jää.

Kohalik pood/tankla/misiganes oli niii kallis, et me olime kokkuvõttes veel halvemas seisus, kui Margaret Riveris. Ostsid poest nuudleid, mingi riisihuinjaa, saia, sinki, shokolaadi, paki krõpsu ja see pagana arve on 22 dollarit. See EI ole normaalne.



Elasime seal peldikus ja korjasime rahulikult avakaadosid kuni laupäevani. Nimelt, ükspäev Kylie küsis meie käest, et kuidas me hosteliga rahul oleme. Ja oi me kirusime ja vandusime seda kohta. Niisis, võttis ta selle oma südameasjaks ja leidis meile laupäevaks uue koha :D See on farmile veel lähemal, 8 km, ja see on täiesti pärapõrgus. Aga see pärapõrgu on ilus. Koha nimi on Kirup ja me elame praegu oma faking majas :D Mis on künka otsas ja vaatega järvele ja mägedele. Orus jalutavad ringi lambad, lehmad, kitsed, kängurusid on õhtul tohutult. Konnad ja rohutirtsud annavad ka õhtu saabudes KORRALIKULT pähe :D

Me olime lihtsalt nii õnnelikud, kui me siia kaunisse kohta sisse saime. Meil on suur veranda, gaasigrilliga. Maja on põhimõtteliselt ehitatud armatuuri peale, kuna mägi läheb nii järsku alla. Meil on kamin, kolm magamistuba, avatud köök, elutuba, korralik vannituba. Ainult pesumasin on puudu. Aga seda muret kaa pole, sest Kylie nõuab, et me oma riided sinna tooks ja ta lihtsalt peseb need ära :D. Ja me maksame selle koha eest samuti kolmkümmend dollarit öö. Tegelikult maksab see natukene rohkem, aga Kylie maksab ise selle vahe kinni.




Lisa(unustasin ennem lisada :D)

Mõned kindlad faktid topp gun avakaadokorjaja elust :D

Lemmik lõhn: Aeroguard(kärbsetõrjevahend. Neid on tohutult)
Tööriist: Redel
Puuvili: Avakaado
Riideese: Kärbsevõrk
Puu: Tühi puu
Raamat: Avacado(ei, see ei räägi puuviljast :D Räägib reisimisest, seksist ja marihuaanast)
Lugu: Pankrot-toe tag
Liiklemisvahend: Lamborghini traktor :D
Toit: Võiku
Kellaaeg: Lõuna
… ja neid on veeel.

Jube palav on. Meie esimesel tööpäeval küündis temperatuur viludas 34 kraadini. Kolmapäeval oli isegi 37 ja Kylie pakkus, et päikese käes ligi 50. Väga väga palav on, õnneks rahunes ilm maha ja edaspidi on termomeeter jäänud 25-30 vahele.

Tööd panime seitse päeva jutti, enne kui puhata saime. Nädalavahetusel panime tuimalt tööd, läksime 9 magama ja ärkasime kell 5. Esmaspäeval ennustati teisipäevaks ja kolmapäevaks tugevat vihma ja Kylie ja Duncan ei taha, et me sellise ilmaga korjaks. Esmaspäeval saime esimese korraliku ekstreemsusega hakkama :D Peale tööd käisime kodus, sõime, pesime ja siis ma leidsin kaardi pealt ühe torni. Mis on lähedal. Mõtlesime, et lähme vaatame ja ronime otsa. Läksimegi, aga torni me ei leidnud. Mõtlesime juba tagasi minna, aga kurat, mulle ei andnud rahu. Me tulime ju torni otsima ja ilma ei saa tagasi minna.

Farmi lähedal, kus me korjame, on üks tuletõrjetorn, vast oma 50-60 meetrit kõrge. Ehk teisisõnu – väga kõrge :D ja künka otsas. Torni sai kahte moodi. Mööda väliskülge jooksis redel ja torni seest läks ka redel. Seest oli torn jagatud nagu korrusteks, et saad ikka vahepeal puhata. Probleem oli aga selles, et alt oli väline redel kinni ja sisemine redel ei jooksnud maha. Pidime natukene mööda torni karkassi turnima, et selle välise redelini jõuda. Ja siis tuli horror :D Pidime mööda seda välist redelit oma 15-20 meetrit ronima, et jõuda selle platvormini, kust me saaks mööda sisemist redelit edasi ronida. Hakkasin siis ronima ja Sass hõikas midagi ja ma refleksist vaatasin alla ja siis ma oleks nagu kurikaga saanud. Ma olin järsku niii kõrgel ja ma nägin neid väikesi, sadu redelipulki enda ja maapinna vahel ja mul hakkasin lihtsalt pea ringi käima. Ja ma tundsin, kuidas väga tugev adre lõi verre ja kuidas kõik värisema ja tampima hakkas. Äge tunne, ronisin edasi kuni platvormini ja sain seal alles korralikult aru, mis toimub :D Tõnn tuli ka vaikselt järgi ja ma ütlesin talle korduvalt, et fakk, ära ainult alla vaata :D Saime platvormile ära ja ronisime torni seest edasi, mis oli lihtne. Jõudsime tippu ja vaade oli võimaas, siin on maastik väga mägine ja roheline. Alla tulles lõi jälle vere korralikult ringi käima aga pärast oli hea tunne, et vähemalt sai ära käidud :D

Loomi on siinkandis ka väga palju. Mis on tegelikult ohtlik. Hommikuti ja õhtul, kui pimedaks läheb, peab sõites väga ettevaatlik olema. Kängurud lihtsalt hüppavad lambi koha pealt teepeale. Sama lugu on emudega, lollid nagu lauajalad. Oleme näinud veel raisakotkast, ilmselt sõi mingit auto alla jäänud känguru, ja ühte hiigelsuurt tavalist kotkast. Kylie ütles nende nime ka, aga ei jäänud meelde.

Ilmaennustus oli täpne, eile ja täna on ainult sadanud. Läksime eile farmi ja Kylie andis meie DVD mängija ja terve James Bondi filmiseeria :D Praegu vaatame seitsmendat filmi, alustasime ikka esimesest :D Täna käisime poes ka ja ostsime nädalajagu toitu ära. Kolmepeale läks meil eesti rahas ca kuuus kilo :D :D

Davaitje, olge tublid ja ärge mind ära unustage (:

25 - 31 oktoober

Kust alustada.. :D Nädal oli huvitav, nädalavahetus veel huvitavam. Töö on igav ja tüütu, nagu tavaliselt, raha on otsas, pea valutab aga elu tundub ikka ilus. See oli siis viimane nädal Margaret River-is. Kurat, mulle meeldib see koht, aga peab edasi liikuma. Tegelt, koht ei olegi nii eriline, aga need inimesed on pagana suurepärased. Lisaks, rand. Kahju on jätta maha neid liivaseid randu ja ilusaid, siniseid lained. Aga fuck it, töö siin on sitt. Samuti raha, mis selle eest makstakse.

Meie järgmine sihtpunkt on Nannup, kus me hakkame avakaadosid korjama. See töö on samuti raske ja tüütu aga vähemalt makstakse meile raha selle eest. Ja tööd on palju. PS meil tekkis siin väikene arutelu. Kas kanad seksivad või ei?

Teisipäeval oli huvitav seik. Tegime oma päevase töö ära ja agentuurist pakuti meile öist vahetust „bottelingus“. Tööd oli ainult kahele, seega mina ja Tõnis võtsime pakkumise vastu. Alustasime kell 7 ja pidime lõpetama 11 paiku. Tööpost asus tsirka 20 kilomeetrit eemal, seega hüppasime oma ustavasse Holdenisse ja panime punuma. Kell 11 saigi töö läbi ja hakkasime koju sõitma. Saime vaevalt paar kilomeetrit sõita ja meie ustav Holden vedas meid alt. Kütus sai otsa :P Kell oli umbes pool 12 ja kedagi ei olnud enam üleval. Mõtlesime siis, suitsu meil on, mis seal ikka, veedame öö autos. Öö oli kohutaaav. Külm, ebamugav jne. Aga pidasime vastu ja hommikul tuli ülemus kütusekanistriga ja aitas meid välja. Auto oli kütusest nii kuiv, et pidime kütust otse mootorisse ja kütusefiltrisse valama. Isegi siis võttis kaua aega kuniks auto hääled sisse sai. Seiklus :D

Kolmapäeval ja neljapäeval meil jälle tööd ei olnud. Ma ei mäleta, mis me need päevad tegime. Järelikult ei midagi erilist. Aga nädalavahetus oli tegus. Claire-il oli kahekümne viies sünnipäev. Riputasime üles õhupalle ja kõik jutud. Pidu sai ja kõvasti. Üks japs, Kohey on ta nimi, mängib sigahästi kitarri ja oi mee laulsime. Laulsime kõvasti :D

Laupäev algas veiniga. Ja siis randa, surfamaaaa. Oo jess, lõpuks ometi ma saan selle ära proovida. Lauaks oli mingi kohalik jama, mis oli katki ja nägi üldse kohutav välja. Ja mis ma oskan öelda.. surfamine on RASKE. Väga raske. Laua peal ma ei püsinud. Lained olid liiiga suured, aga minu visa hing ei andud alla ja ma proovisin ja proovisin ja proovisin. Ikka ei õnnestunud :D Lisaks viskasid lained mind korduvalt kividesse, niiet ma olen üleni lõhki ja seda sõna otseses mõttes. Sääreluul on sellised muhud, et paha hakkab. Küünarnukid, selg, kõht ja jalad on üpris marraskil. Lisaks vedas laine mind vahepeal päris kaugele ja mu magu oli lihtsalt soolavett täis. Ühel momendil ma mõtlesin, this is it, siin ma lõpetan. Kallas oli väga kaugel ja minu pingutused selle poole ujuda olid ikka väga mõttetud. Aga kaldale ma lõpuks sain, puru ja katki nagu ma olin :D

This is the price you have to pay – nii ma mõtlesin ja olin sismas uhke, et kurat, ma proovisin :D Laupäeva õhtu läks jälle käest ära. Kõigil ja kohutavalt :D Jaapanlased on ägedad kui nad purjus on. Ja nad teevad hästi süüa. Ma sõin eile öösel mingit täiestiii tundmatut kraami, aga see oli hea. Nad teevad tõesti hästi süüa.

Pühapäev – randa ja surfama. Ma ei anna ennem alla, kuniks ma korralikult laua peal seisan. Ja täna läks paremini. Esiteks, lained olid rahulikumad ja laud oli ikka kordades parem, kui see, millega ma eile proovisin. Jalgadega sain täna ilusti peale, laud vajus ainult vee alla millegi pärast. Selle momendi, kuna ennast liigutama peab, et laine kätte saada, taban ma ära. Nüüd jääb üle ainult tasakaalu harjutada. Aga see on mul varsti käes, ma tean seda!

Kahju on siit ära minna, aga paraku tuleb seda teha. Ma tõesti ei taha peost suhu elada, aga siin ei ole see muud moodi võimalik. Kui sul just väga ei joppa. Nannupis meil ilmselt suurt midagi teha ei ole, peale töö. Surfata ka ei saa, aga ma loodan, et seal saab piisavalt raha kõrvale panna. Hetkel on vaja tööd teha, fuck the entertainement, seda saab kindlasti hiljem. Aga sel momendil, praegu, ma naudin pühapäeva õhtut, jalgpalli ja külma õlut. Olge mõnusad! =)

18 - 24 oktoober

Ma ei suuda uskuda kuidas meil esmaspäeval tööga vedas….. NOTTTT!! :D Meie tööks oli istutamine ja meie arvasime, et töö on lebo jne. Agaa ei. Meie töö seisnes aukude kaevamises ja esmaspäeval oli pagana kuuum.. Palka saime normaalselt ~150 audi. AGA SEE TÖÖ OLI KOHUTAAV, eriti seljale.

Tööpäev läbi läksime Sassiga poodi. Teepeal, meil on poodi ca 1 minuti tee, kohtasime Ruudit. Jep, järjekordne eestlane. Ja mitte ainult eestlane, vaid normaalne eestlane :D Kutt küsis, et kus me peatume – andsime oma backeri nime ja õhtul oli ta juba siin. Ruudi on 23 ja tuli siia Perthist. Ilmselt sai tal linnaelust villand :D Kutt tegi mind veel paari eestlasega tuttavaks, kes tundusid kah kenad.

Hommikud on siin ilusad., kui välja arvata papagoide üürgamine. Nad teevad tõesti päris imeliku häält. Sama lugu on siin varestega. Kurat, nagu kassid lendaksid ringi. Ma arvasin alguses, et need ongi kassid, puude otsas. Aga ei, varesed :D Vahepeal ma tunnen ennast nagu Fred Jussi või Bear Grylls, avastan Austraalia loodust :D Muidu, floora on siin väga mitmekesine ja ilus. Usse ja ämblike pole küll veel kohanud ja ma tegelt loodan, et väga ei kohta ka. Nimelt, meie teeme siin peamiselt veiniaedades tööd. Siinsetes veiniaedades elavad kaks viiest maailma mürgisemast maost. Ja üks nendest, tiger snake, on eriline frukt. Kui muidu madu salvab ühe korra, siis see segane paneb neli, viis, kuus matsu järjest. Lisaks, tema mürk on väga tugev. Thumbs up!!:D

Teisipäeval hõõrusime jälle tüvesid. Viinapuu tüvesid, kasvudest puhtaks :D Kuna mu selg oli eilsest orjapanekust väga tundlik, ei möödunud see päev just kõige lillelisemalt. Jama oli veel see, et tööd oli ainult kolmeks tunniks, seega, me ei teeninud essugi.

Õhtu oli aga võimas. Võtsime Tõnni ja Ruudiga natukene head ja paremat ning läksime mere äärde. Ilmselt see, mida ma kohe kirjeldan, on üks võimsamatest asjadest mida mul kunagi on olnud õnn näha.

Tulime autost välja ja saime kohe aru, et midagi on teoksil – meri mitte ei kohisenud vaid mütsus. Ja mütsus kõvasti. Jõudsime alla ja meie silme ees murdusid nelja – viie meetrised lained. Neli või viis meetrit ei tundu eriti kõrge, aga tegelikult, on ilmselt vähe kohti kus sa näed selliseid laineid murdumas. Tavaline laine, mis rannikul murdub, on poolteist – kaks meetrit. Aga need kuradi hiiglased.. uskumatu. Leidsime rannikul suured kivid, kuhu sisse lained murdusid. Otseloomulikult ronisime kohe nende peale ja see oli hea. See oli pagana hea. Meil kõigil oli sabin sees, et kui nüüd mingi suurem poiss peaks siia ära eksima, siis meid lihtsalt pühitakse kivide pealt minema. Aga õnneks ei. Need nelja meetrised lained, mis rannikule jõudsid, olid avamere peal vast kümme või rohkemgi meetreid. Vee mass, mida need lained endas kandsid, on tohutuuu. Ja meri mütsus. Kui kõrge laine tõuseb ja tõuseb ja siis järsku murdub, tekkib see vahva tunnel, siis ei käi mitte kohin vaid MATS. Konkreetne mats, mis käib läbi nii lihast kui luust :P

Eriti hea oli see, kui sa nägid kaugel taga seda konkreetset SEINA, mis sinu poole liigub ja siis sa mõtled, et kurat, see pühib mu siit kivide pealt minema nagu tolmu. Elamus oli võimas ja selliseid lained vaevalt, et nii pea enam kohata võib. Natukene kahju, et digikas maha ununes :P



Kolmapäeval meil tööd ei olnud, sama asi kordus neljapäeval. Päris kahju tegelikult, kuna me saame selle nädala eest natukene vähe raha, aga peaks ära elama :P Õnneks ei passinud me need päevad toas, kuigi ilm oli tegelikult halb, hoovihmad olid natukene liiga sagedased :D Sõitsime Ruudi autoga ringi ja tutvusime lähiümbrusega. Loomi jälle ei näinud, peale sisalike. Neid oli päris palju ja kohati olid nad päris suured.

Reedene päev oli mõnus. Töö oli hea ja palka saime talutavalt. Reedel oli meil ka natukene keeruline veiniaed. See oli otse järve ääres – palju madusid. Kuulsin kaks või kolm korda päris korraliku sisistamist kah, aga otse mul kellegagi kontakti ei olnud :D Ilmselt aitas jalgade trampimine neid eemal hoida.

Pidu reedel ja laupäeval oli vahva. Margaret River on selline linnake, kus nädala sees tegelikult midagi teha ei ole :D Siin on kaks pubi, need lähevad kella kaheteistkümnest kinni. Nädala vahetuseks tulevad aga inimesed siia puhkama ja see on ilus pidu, mis siin toimub :D Pubid on silmini ja seda sõna otseses mõttes. Inimesed siin, Backpackeris, on võrratud. Oleme osade inglastega juba päris hea kontakti loonud ja tutvusringkond hakkab vaikselt suurenema. Nullist on ikka väga huvitav alustada :P



Eestis mulle pühapäevad eriti ei meeldinud, kellele meeldiks :D Aga siin ma naudin neid. Mingisugust stressi kellegil homse tööpäeva pärast ei ole. Inimesed joovad rahulikult veini, mängime kaarte ja just lõpetasime burgerite grillimise. Ajame lihtsalt mõnusat juttu, täiesti suvalistel teemadel, ja mõtleme kui pagana hea see elu ikka on :D

11-17 oktoober

Järjekordne laupäev, istun jälle verandal ja tegevus on üpris sarnane eelmise laupäevaga – joon vett ja teen suitsu :D. Eile, nagu ikka reedele kohane, käis siin ikka jube mürgel. Hommikuks oli kogu kämping peapeale pööratud, aga mis seal ikka, manager oli ise ka pohmellis ja kukkus koristama. Nii see elu Austraalias käib ja sellised need inimesed siin on. Super, no worries!! :D Muideks, eile oli siin full house. Sama tuleb ka täna õhtul. Hunnik brasiillasi ja sakslasi. Millegi pärast ei taha nad eriti seltskonda seguneda ja hoiavad eemale – las hoiavad. Parem neile. Eile öösel hakkas siin üks purjus brazil tuba ümber kujundama mille peale sain ma üpris pahaseks. Mulle ei meeldi brazilid.


Eniveis, töö Austraalias on … huvitav. Esmaspäeval tegelesin sellise asjaga nagu shoot thinning. See kujutab endast uute kasvude, nende mis viinamarju ei tooda, välja kakkumist. Töö on KO-HU-TAAAV! Palka makstakse per wine, ehk siis tüki kohta. Üks wine on 20 senti. Austraalia senti. Kroonides ei mõtle ma enam ammu :P. Palk on sitt ja töö on samuti sitt aga elama peab. Selg valutab jubedalt, väga kuum veel õnneks ei ole. Aga mesilasi on palju.. nendega peab lihtsalt harjuma. Teenisin päevaga umbes sada doltsi, mis siis eestis on ~1100 eeku. Võib küll tunduda palju, aga asjad on siin üpris kallid.

Teisipäeval läks asi ainult paremaks. Tegin sellist asja nagu trunk rubbing. See tähenab siis viinapuu tüve hõõrumist :D Töö eesmärgiks on kõik väikesed kasvud jms sellised, mis puu küljes kasvab, maha hõõruda. Et taime jõud oleks suunatud just sinna, kust on saaki loota. Kummardamist oli palju ja palk.. sellest ma ei taha rääkida. Katastroof. Neli ja pool senti per wine. Teenisime ~40 dollarit. Kütteraha põhimõtteliselt. Mast maas sõitsime koju tagasi.

Kolmapäeval oli jälle shoot thinning. Rohkem ei taha sellest rääkida.

Neljapäeval õnn naeratas meile. Saime tööd botteling-us. Tegelt polnud see õnn, vaid pigem need soojad suhted, mis ma tööagentuuris ühe kena neiuga olen suutnud luua :D Töö muidu oli igav. Tegelsime liini peal ja pudeldasime veini. Palka maksti tunni kohta. Yeahh, 18.9 doltsi tunnis ja teenisime päevaga ~150 doltsi, mis on juba enam-vähem. Reedel oli sama töö ja järjekordsed kopikad kukkusid meie taskusse. Tegelt veel ei kukkunud, palka saame alles järgmisel kolmapäeval. Näpud on meil täiesti põhjas.. aga peaksime kolmapäevani ära hingitsema.

Ok, tööjutt on bullshit ja igav. Aga samas, selle nädala jooksul midagi eriti juhtunud polegi. Kui välja arvata eilne pidu, millest ma kohe kindlasti rääkida ei taha :D Ilmselt keegi pidulistest ei taha :D

Kolmapäeval ajasime peaaegu gänksi alla.. oleme siin juba pikemat aega naljatanud, et kängururauda oleks ette vaja. Autoga oli ka väike probleem. Mootor kippus üle kuumenema. Olin suht veendunud, et meil auto lekkib ja probleem on lihtsalt jahutusvedelikus. Ja nii oligi - vedelik, aka vesi, sai otsa. Tõnn hakkas jubedalt draamatama, et auto on perses ja nüüd on kõik perses ja lähme koju tagasi. Sain päris pahaseks ta peale ja ütlesin, et kurat, mida sa manad ette siin asju. Viskasime radikasse vee sisse ja asi ants ning meie vapper opel raiub edasi :D

Täna, laupäeval, käisime rannas ka. Täna, ja eile, on olnud väga hea ilm ja küpsetasime ennast rannas ikka korralikeks vähipoisteks. Nahk kakub igalt poolt :D Aga see rand, kus me nüüd juba teist korda käisime, on ikka mega. Super lained, soe päike, külm vesi ja mõned üksikud aussie-tüdrukud. Päris äge oli vaadata, kuidas isad oma kuue-seitseme aastaseid poegi ja tütreid surfama õpetasid. Kurat, kõik surfavad. Ei jõua ära oodata kuna endale laua saab muretsetud. Tahaks kindlalt proovida ja ilmselt ka tegeleda.




Muidu, kõik on kõige paremas korras. Eestit veel ei igatse ja kahtlen, kas üldse hakkan. Aga lähedasi inimesi tahaks küll näha.. nuuks :D Ok, soojad tervitused teile Austraaliast ja pidage vastu, see talv ei tule nii hull kui te kardate. See tuleb hullem!!:D Hahaa, tsau!

Pilte praegu ei saa

Hehh, homne asenduslend lükkus 3 päeva edasi. Meie reisist Austraaliasse sai siis nelja päevane puhkus Singauris. Mis ma oskan öelda, MÕNUS!
Singapuris käisime ära rannas ja chillisime niismo linnapeal. Õhtul nautisime hotelli mõnusid ja tutvusime natukene ka Singapuri öise eluga. Aeg läks pagana kähku ja õige pea jõudis kätte lend Perthi. Ilmselgelt lükati ka seda lendu veel pool tundi edasi.
Lend peaks kestma umbes kuus tundi ja me väga lootsime, et lennukompanii kasutab selleks suurt lennukiit. Aga ei, lennuk oli väike ja ebamugav. Väga ebameeldiv lend oli.

Jõudsime Perthi umbes 12 paiku öösel ja meil ei olnud mingisugust ööbimispaika. Otsustasime öö lennujaamas veeta ja vaadata hommikul, mis edasi saab. Lennujaamas juhtus aga üks päris huvitav kokkusattumus. Nimelt, ajasime Sassiga rahulikult eesti keeles juttu ja järsku tuli Tõnn ja küsis meilt eesti keeles tikku. Me ahhoitasime sõna otseses mõttes pooleks ennast. Läksime koos suitsule, ajasime niisama juttu ja selgus, et tegu on väga tõsiselt võetava reisikaaslasega. Tegime koos ka mõned joogid, mis me Singapurist kaasa ostsime ja varsti oligi plaan olemas – me reisime koos.

Hommikul orgunnisime endale Austraalia numbrid ja ma hakkasin kohe uurima, kus ja mida. Lõpuks näkkas. Helistasin sellisesse kohta nagu Winepower, mis on tööagentuur ja nemad ütlesid meile, et võime leida tööd Margaret Riveris. Ma olin eelnevalt ka mõned kontaktid sinna sebinud, niiet majutus oli meil olemas ja poole kahe paiku panimegi Perthist minema.

Margaret River on ilus linn. Fucking beautiful. Ööbime sellises kohas nagu Margaret River Backpackers. Jõudsime kohale ja mis siin toimub – pummelung :D. Tegime kiire söögi ja keerasime magama.

Järgmine päev avasime pangakontod ja otsisime tööd. Põhiliselt läbi agentuuride. Tööd me ei saanud, aga saime selgeks, et autot on meil vaja. Õnneks on Tõnisel load. Üks prantslanna nägi autot 900 dollari eest, mis nägi välja üpris kohutav kuid mootor tundus OK, mis on põhiline. Õhtul jõime teistega veini ja ajasime mõnusalt juttu.

Hommikul ostsime auto :D. See on 83. aasta 2.8L Holden(opel) Commodore :D:D. Hääl on sellel relval korralik ja liigub ka üpris hästi. Käisime uuesti agentuurid läbi ja kuulutasime tähtsalt, et meil on nüüd auto. Suurt lootust meile siiski ei antud :/. Sõitsime autoga natukene põhjapoole, wineyarde üle vaatama. Üritasime tööandjaga otse kontakti võtta, aga ei. Mitte midagi, season is over. Tulime tagasi Riverisse ja olukord tundus lootusetu. Siis tuli mul meelde, et siis 9km kaugusel on ju fucking ocean. Äkki teeb tuju veidi paremaks. Ja kui me kohale jõudsime.. ouuu maii gaaad. Kohalikud teavad rääkida, et need on siin ühed ilusaimad rannad Austraalias. Samuti meeldib see koht surfaritele – mega lained.

Tuju läks paremaks ja mõtlesime, et kurat, me oleme siin olnud alles kaks päeva. Tööd ei saagi siin nii kiiresti. Igastahes, jõudsime rannast tagasi ja ennäe imet. Hosteli manager tuli meie juurde ja ütles, et meile on tööd. Me olime üpris rahul :D Tegime mõnusalt süüa ja õhtul jõime veini inimestega igast maailma otsast. Ce la vie!! Õhtul tulid siia mingid surfarid Perthist kes on siin laineid otsimas. Jõime veini, tegime tossu ja natuisime mõnusat õhtut. Lõpuks olid enamus juba voodites, aga meie tagusime veel puhkeruumis kaarte. Siis lendas sisse üks 40dates Austraallane. Ehtne patrioot, andis meile kohe õlled näppu. Pühkis UK lipuga tagumiku ja tundis piinlikust, et UK lipp üldse Austraalia lipu peal eksisteerib. Tüüp ise töötab nafta puurtorni peal ja oli üldse väga tark mees. Vaatamata sellele, et tema süsteemi järgi ei käitu ja koolis ei ole käinud. Rääkis meile üldse Austraalia elust ja loomadest. Igastahes, lõpuks tuli välja, et ta teab isiklikult väga hästi Western Austraalia kõige suuremat teravilja tootjat. Inimest, kes omab sadu ja tuhandeid hektareid põldu. Mees lubas meile hommikuks tööd leida ja kuna see mees oli tõesti teisest klassist, siis me ei kahelnud selles.

Hommikuks oli meil sõnum olemas, koos kontaktidega, kus tööd saaks. Otsustasime praegu mitte selle variandi kasuks otsustada. Tahame nautida seda ilusat Margaret Riverit ja neid kauneid randu. Mõtlesime, et fuck, meil on nüüd kaks kindlat tööd olemas ja lähme lihtsalt randa lebotama. Valisime seekord teise ranna, kus olid ikka päris suured lained. Sulistasime ookeanis ja jõime veini :D. Siis sain kõne Winepowerst. Ja pakuti meile veeeeeeel tööööd :D. Esmaspäevast hakkab meie töö veiniaias pihta, mida me täpselt teeme, veel ei tea. Aga on reede õhtu. Ja see on ausõna hullumaja mis siin toimub ja nagu me kuulsime siis on see Austraalias tavaline. Jõime veini ingalste, prantsalase, ameeriklase, iirlase, skoči ja jaapanlasega. Õhtul läksime pubisse ja tundsime elust mõnu. Õlu on muidu pubides lihtsalt fucking expensive. Pubis kohtusime veel ühe eestlasega, kes rendib Margaret Riveris maja, Tal on seal basseinid ja jutud. Kutsus meid homme enda poole :D.

Praegu, kell on 1 päeval, istun verandal ja teen suitsu, joon vett, mõnus muusika mängib ja ilm on soe. PALUN ÄRGE TULGE SIIA!!!! If u know what i mean :D

Singapur

Libistati meie ukse alt sisse siis kirjakene, kuhu oli kirjutatud, et meie lend väljub alles 4. oktoobril kell 17:45. Ehk siis, saime kokku neli päeva puhkust Singapuris :P Käisime päeval linnapeal. Singapuris on huvitav arusaam supermarketist. Kui meil, näiteks kaubamaja, on üks suur maja, kus on väiksemad poed sees, siis Singapuri supermarket on tänav, kus on üksteise järel väikesed poed. Hinnad on muidu odavad, ainult tubakas ja alkohol on kallis.

Kell on Singapuris praegu 22:00 ja midagi erilist enam täna tegema ei hakka. Ostsime huvi pärast turu pealt mingisugust riisi viina. Asi haiseb kohutavalt, aga maitsel pole väga viga. Hoian hinge kinni, kui selle kokteili rüüpan. Homme vaatame sassiga Singapuri rannad ka üle :P Elu on mõnus!

Ärkasin kell seitse. Magada sain mõnusa ühe tunni. Zach läks kella poole kaheksaks tööle ja ajasime temaga veel viimast korda juttu. Kutt usaldas meid nii palju, et jättis meid, tegelikult kontvõõraid, kahekesi tema pesakesse majandama. Panime oma kodinad kokku, turgutasime natukene tuju ja kella üheksa paiku otsustasime, et kurat, teeme ühe korraliku hommikusöögi.

Seal samas lähedal, kus Zach elab, oli mingi katusealune kus olid erinevate köökide putkad. Aasia köögist India köögini. Otsustasime Sssiga tellida Chicken Legs and Noodles. Wrong, VIGA, totaalne viga. Nuudel muidugi oli oivaline. Aga need pagana kanajalad olidki reaalselt kanajalad. See maitses vägaa kohutavalt ja tundub, et ka kõhule see kraam eriti ei istunud :D

Kõht nuudlitest pungil mõtlesime, et hakkaks lennujaama poole liikuma. Otsustasime kasutada ühistransporti. Ühistransport on seal muideks ülimalt odav. Bussipilet oli 1S$ mis on seitse eeku koduses rahas. Rongipilet, millega me sõitsime ligi 50km maha, maksis 3,7S$, kusagil 23 krooni. Jõudsime ilusti lennujaama ja hakkasime oma lendu ootama.

Kui vahepeal natukene veel linnast rääkida, siis minul ei ole lihtsalt selle jaoks sõnu. Teed on suurepärased, igal pool on rohelus. Tekib tunne nagu oleks linn keset džunglit ehitatud. Ja autod on ilusad, oi kui ilusad. Iga kolmas auto on tutikas honda, mersu, bemar, mitsubishi lancer või subaru. Ja kõiki neid autosid on natukene välimuselt näpitud nii, et nad näevad tõesti kõik uhked välja. Ja mis veel liiklusesse puutub.. linna sees jooksevad suured 4 realised teed ja linna piiril on nendel teedel kiiruse piirang 90km/h. Autod sõidavad seal aga 140km/h ja see on täiesti arusaadav, sest teed on lihtsalt müstiliselt head. Liikluspolitsei seal kiiruse mõõtmisega ei tegele, selleks on liikluskaamerad. Ja umbes 2-300 meetrit enne kaamerat on silt „Speedcamera, drive carefully“ :D Uskumatu!

Tulles tagasi Singapuri lennujaama, siis meie lend pidi väljuma 15:50, aga kusagil kella kahe paiku tehti „last minute cancel“. Ehk, meie lend jäi täna ära. Aga et me ennast nii kurvana ei tunneks, organiseeriti meile hotell Millennium ****. Korruseid sellel 29 ja asub ise Singapuri kesklinnas. Olime esimeste seal ja meil vedas – saime mingi M Club toa 25. korrusel :D Tuba on ok, jama ainult see, et üks suur voodi on. Aga see probleem on juba lahendatud, Sass magab põrandal. :D Lisaks on olemas ka homme hommikul asenduslend.

Õhtusöögist ja meie väikesest vaateratta tuurist, mis on hetkel maailma suurim, saate näha läbi piltide :)

Tervitsi toome pamisaarelt!

Oleme Singpuris, kell on veerand viis 88sel, v2ljas on 26 kraadi ja.. t2pit2hti Zachi klaviatuuril ka pole :P Kirjutan siis, mis meiega vahepeal toimunud.

29. september, the day :D

2rkasin kell pool viis. Vaatamata kogu pingele ja muretsemisele, magasin 88sel nagu laps. Igastahes, kell pool kuus sain Sassiga kokku ja hakkasime tema isaga Riia poole s6itma. Riia lennujaamas selgus, et Sassi pagas kaalus poolteist kilo rohkem, kui oleks tohtinud. Ryanair, selline pagana koi nagu ta on, kasseeris temalt ~400 eeku selle eest. Lend londoni poole oli ebamugav, v2lja arvatud see, et kohtusin ''he toreda vene neiuga. T6otab tulema huvtav seiklus. Muideks, Ryanair on ilmselt selline lennukompanii, mida mina oma tulevikus v2ldin.

Londonis oli k''lm, tuuline ja piles. Tell me something I dont know :P. Kuna meil oli ''heksa tundi lennuni, otsustasime teha paar 6lut. Lennujaam oli v2ga suur, aga loogiline, hakkama saime seal oivaliset. Aeg l2ks seal k2hku ja juba oligi lend Malaisa poole k2es. Peale check in-i sattusime sellisesse poodi, kus m''di akoholi ja veel imeodavalt. ''ks liitrine viski ja liitrine Captain Morgan oli pakkud 26 naela eest, alla 520 eegu. V6tsime need 2ra ja selgus ka selline asi, et v6ime parda peal neid juua. Kuna lend oli pikk, 13,5 tundi, siis j6ime ennast purju ja magasime viisakalt terve reisi :). Kohtusime ka ''he neljak''mnendates prouaga, kes ise oli p2rit Austraaliast, Perthist, kui olla t2psem. Tema puhul sain hakkama ka ilmselt k6ige ilusama komplimendiga ever. K''sisin proua vanust, tema ''tles 40. Selle peale ''tesin mina: I would have guessed guessed more :D Tegel tahtsin viimased s6na asemel 8elda less, aga noh jah :P

Kui ma ennist r22kisin, et Ryanair-iga ma ilmselt enam ei lenda, siis AirAisia on kompanii, mida ma soovitan k6igile! Inimesed on NII viisakad, sir k2ib ette ja taha. Lennuk on mugav ja mis peamine, stjuardessid on hinge matvalt ilusad.

1. oktoober

J6udsime Malaisiasse.. see on lihtsalt uskumatu, kui soe siin on. S6ime KFC-s l6unat ja hakkasime ootama Singapur-i lendu. Ilm oli seal k''ll pilves, aga soojus oli kohati tappev :P. Huvitav oli veel see, et AirAsia lennuga s6itsime meie p2ikeset6usule vastu. Kohapeal tuli aga kella 8 tundi keerata ja j2rsku oli 6htu. Inimesed olid j2llegi viisakad, k6ik oli puhas.. m6nuus.

Kell 22:15 pidi v2ljuma meie lend Singapuri. See hilines tunnike. Pole hullu.

J6udsime Singapuri. Linn on v6imas. Kahjuks, t2nu igasugustele viivitustele Singapuris ja Kuala Lumpuris, j6udsime sinna alles poole ''he paiku. Andsime Zach-ile, kes meid hostib, teada, et lend hilineb ja kuna tal on vaja homme t88le minna, l2ks ta magama. S6itsme taksoga l2bi Sinapuri ja ma ''tlen ausalt, see linn on lihsalt USKUMATULT ilus ja v6imas.

Natukene Zach-ist. Ta on tegelikult Ameeriklane, v2ga palju ringi reisinud. V6ttis meid viisakalt vastu ja n2itas meile oma kohad. Zach palus, et me tooksime talle Eesti riigilipu. T6ime talle ''he v2kese laualipu, ''he t2ism66dus lipu ja veel Eesti riigilipu v2rvides k''nla. Peaks rahule j22ma :). Igastahes, mees on 24 ja on praegu Singapuris neljanda klassi geograafia 6petaja.


Praegu on kell juba veerand kuus ja t2nu ajavahele ja k''mne tunnisel uinakule, hakkab vaikselt ka meil uni tulema. Homme on uus p2ev ja homme j6uame oma sihtpunkti. Eks siis n2ha ole, mis saama hakkab. See ya! :)

SÕJAVÄGI ALGAB SEAL, KUS LÕPPEB LOOGIKA!

See samune arstlik komisjon, mis nii ilusti ennast tänase päeva vahele nihverdas, oli ikka üks totaalne jama. Alguses oli kõigil pea laiali, et oi, mida sina siin teed, meile ei ole tulnud mingit teadet, et mingi vend tuleb oma vigastusega siia. Sain siis mingi tähtsa ninaga jutule, kes samuti ei jaganud mitte midagi. Täielik kaoosia oli. Kellegil mingisuguseid dokumente ei olnud, Tartu komisjon ei teadnud isegi, et mulle on saadetud kutse ilmuda kohale korduv komisjoniks novembri kuus. Ilmselgelt olen ma selleks ajaks juba kadunud ja seetõttu pidingi täna komisjoni ilmuma.

Igastahes, peale kümmet telefonikõnet, lõputut jahumist, et meie ei tea ausalt mitte midagi ja vabanduste, suudeti lõpuks välja uurida, et ma pidin hoopis Tallinnasse minema. No kindlasti ma sinna enam täna ei jõua. Nüüd hakkan Tallinna KAK'i ühte mahlast kirja kirjutama, seejärel lähen EMO'sse ja lasen endale hunniku ravimeid ja vaigisteid välja kirjutada.. ning saadan tuima näoga arved KAK'i. Edu neile! Järjekordne mahavisatud päev.

On käes esmaspäev, ilm on viisakalt öeldes kehva ja kerge pohmeelus on ka kohale jõudnud. Pidu oli võigas ja tänan veelkord kõiki, kes ennast kohale vedasid! Ilmselt see viimane karaoke laul, Eestlane olen ja eestlaseks jään, ei lähe mul kunagi meelest. Hea fiiling oli.

Ülehomme tõmbame sassiga nii nahhui. Aga mul on päris palju asju veel teha. Nagu tavaliselt, jätan ma asjad viimasele minutile. Täna on kell 1 arstlik komisjon ja vaadatakse mu põlv üle. Kell 1 on aga niivõrd kehv aeg. Ma ei jõua praegu enam suurt midagi ära teha ja seal läheb RAUDSELT mingi 2-3 tundi aega, millest enamuse ma ootan. See tähendab, et ka peale komisjoni ei ole mul enam aega asju ostmas käia, kuna kõik kohad on kinni lihtsalt. Mis siis omakorda tähendab, it all comes down to tomorrow. Aga no vast jõuab :P

Mind vist hakkab mingi ärevuseussikese alge seest poolt närima. Vähemalt täna öösel ei saanud ma absoluutselt magada, aga see võis olla tingitud ka äärmiselt kehvast enesetundest. Muidu praegu, hommikul, on küll üpris tuim olla ja ma usun, et ega homnegi tänasest väga erine.

Ärasaatmispidu!

Viimane võimalus siis mõnusalt koosviibida. Rodeo Saloon asub sõbrakeskuse majas. Olemas on meil baaridaam, karaooke ja ka tervitusnapsud. Ma väga loodan Teid kõiki seal kohata. Kui on mingeid küsimusi, siis helistage 56 989 919

Siim ja Sass lähevad Austraaliasse.

28. august oli see päev, mil ma otsustasin - fuck it, lets do this! Kõigele sellele eelnes see käekella draama, mille tõttu ka minu kool poolikuks jäi, ja kõik muu selline jama. 10. septembriks oli viisa olemas, nädal peale seda sai ka lennupiletid välja ostetud. Kõik see toimus nii kiirest puhtalt seetõttu, et ma ise ümber ei mõtleks ja oma entusiasmi ei kaotaks.

Tänase seisuga on jäänud lennuni kaheksa päeva. Põhimõtteliselt on ettevalmistused tehtud, vaja oleks veel inglise naelu vahetada ja mingisugune esmaabipakk kokku panna. Kaasa võtan asju nii vähe, kui võimalik. Hea meelega ei võtakski midagi kaasa, aga päris ilma ei saa.

Mis me seal tegema hakkame - täpselt ei tea. Olen kogunud erinevaid numbreid ja kontakte, kuid pole neist ennem eriti kasu kuniks ise Austraalia pinnal ei ole. Enamus paluvad ühendust võtta, kui Austraaliasse jõuad. Esimesed ööd veedame ilmselt Perthis mingites hostelites, siis tahaks aga wildernessi ära tõmmata ja kusagile backpaberite kohta elutsema jääda ja õunu korjata :P