Happy new year.. Lubadusi ma selleks aastaks ei teinud. Välja arvatud üks – ma pean edasi kirjutama, et oleks midagi oma latselastele põlve peal lugeda. Ja kuna aeg siin lendab lausa linnutiivul, siis ei mäletagi nagu eriti midagi. Peab kirjutama. Hakkan kirjutama.
Jõulutunne jõulude ajal oli ilus ja ümmargune NULL. Mis kuradi jõulud on ilma lumeta. Inimesed dekoreerivad oma ilusaid maju mingisuguste lamedate tulekestega. For fucks sake, ärge toppige neid sinna, need tulekesed ei sobi konteksti.
Järjekordne keeruline reede õhtu seljataga ja leiame hommikul oma toast paar kirjakest. Õigemini, Tõnn ja Sass leidsid need, mina magasin veel oma pead välja. Ma kuulsin läbi une ja teadsin kohe, mis kirjadega on tegu. Nüüd on minek, meid visatakse siit välja. Selgus aga ilus tõsiasi, et kuna mina oskan purjus peaga väga ilusti käituda, ja kuna ma üldse eriti ei joogi, siis mind ei visatudki välja. Ahhoii, hahaaa, ma olin nii kõveras ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et mind välja ei visatud. Igastahes, sellise armsa eviction kirja said veel neli inimest. Ütlen ausalt, ilmselt kõige hullema stsenaariumiga pohmakas ever. Kõik istusid väljas laua taga ja küsisid hosteli managerilt ainult ühte asja – mida kuradi paganat me nüüd tegema peame? Tegime Tõnniga ühe mõnusa spliffi ja järsku tundus kõik maru naljakas :D Selge oli, et hosteli ajad on nüüd möödas. Kuna, kui üks läheb, läheb teine ja siis kolmas jne. Kuna mind välja ei visatud ja caravan pargis oli ruum väga piiratud, siis tegin õilsa teo ja lasin Sassil ja Tõnnil omale väikese cabini carvan pargis võtta. Jäin ise hostelisse, pohh.
Varsti, peale suurpuhastust hostelis, olidki jõulud. Otsustasime minna oma farmeritele külla ja viisime jõuludeks neile ühe avakaadopuu. Kylie ja Duncani pool olid veel nende vanemad, mis oli meile alguses suureks üllatuseks, aga tuli välja, et nad olid üpris toredad inimesed. Jõime terve õhtu veini, sõime ühe korraliku õhtusöögi ja jagasime kinke. Üllatavalt vahva oli.
25. detsembri hommikul sõitsime farmerite poolt tagasi Margaret Riverisse. Me teadsime, et meil tuleb koos oma hea seltskonnaga üks sigavinge jõulupidu. Jõudsin hostelisse, kiire pesu, panin kingid ära ja siis pidime pudelipoe ees kokku saama. Mis aga selgus – iga faking asutus oli 25. detsembril kinni. Isegi tanklad. Meil ei olnud tubakat, ei olnud alkoholi. Masendus. See oli teada värk, et kõik tõmbavad sel õhtul ennast lihtsalt täiesti lukku. Minul oli külmikus kolm õlut ja see oli kõik. Õnneks olid meil oma päkapikud, kes meid viisakalt purju jootsid. Jõulupidu toimus ühe tüübi pool, kes rendib mingi seltskonnaga ühte päääris pirakat maja. Mis õhtul sai – ei ole kindel.
Peale jõule trippisin siis üksi hostelis ringi. Mitte küll üksi, aga inimesed hakkasid vaikselt sealt pudenema ja lõpuks, vanast seltskonnast, ma olingi üksi. Ja see oli vale lüke.
Austraalia jõulu-uusaasta periood on üks kõige kohutavamaid joomatuure, mida ma elu sees olen pidanud kogema. Tõsi, tutvusin uute ja väga vahvate inimestega. Aga ausalt, see ei olnud enam normaalne. Veetsime Neil’iga kvaliteet aega hosteli veranda peal maadeldes. Käisin tüüpidega Perthist kell 1 öösel Margaret Riveri jõest vähki püüdmas. Faking paljaste kätega. Sain tuttavaks ühe väga-väga hea kokapreiliga itaaliast. Ja no Will. See on muhe vana. 29 aastane matemaatika õpetaja. Eks kannabinist ja nüüd suur õllesõber. Aga vend oskab surfata. Kui kaua ta sellega tegelenud oli – tema ei mäletanud, aga oletas, et julgelt üle kümne aasta. Lisaks mängisime kuttidega Perthist igasuguseid joomamänge, millest üks huvitavamaid oli Wizard Stick. Jood purgiõllesid ja kui lõpetad oma purgi, siis teibid uue purgi vana purgi peale. Niimodi hakkasid siis tokid kerkima ja võluriks said siis, kui tokk oli üle sinu pea. Mul kulus selleks kaheksateist purki :D Lõpuks, kella kahe paiku öösel, olid minu ja ühe teise Perthi kuti tokkid 23 purgi pikkused ja pidime hosteli katusel istuma, et õlut nautida :D
Üks hommik äratas Will mind kusagil kella 8 paiku üles. See oli reede hommik, vana-aasta viimane päev. See kutt oli rääkinud mulle juba viimased nädal aega, et see nädalavahetus jõuavad Margaret Riveri randadesse ebanormaalsed lained. Ja kutt äratas mind üles ja küsis – do you want to have an experience, wich you will remember for the rest of your life?
Fuk yea, muidugi ma tahan. Tõmbasin oma shortsid jalga ja hüppasin autosse. Sõitsime Gracetown’i, mis on Margaret Riverist vast 20-25km kaugusel. Teepeal käisime sellises kohas nagu Surfers Point. See on üks väga kuulus, ja ohtlik, rand, kus surfavad ainult peast segased inimesed. Puhtalt sel põhjusel, et põhjaks ei ole mitte pehme ookeani liiv, vaid kivi. Konkreetne kiviplaat, suur ja lai. Tänu sellele kiviplaadile on seal kandis mitu väga ilusat break’i, kus adrenaliininäljas isikud oma vajadusi rahuldavad. Purilaudurid, kes seal sõitsid, pidid hakkama saama lainetega, mis olid poolteist purje pikkust üle nende endi purje. Ehk siis 4-5 meetrit kõrge break.
Sain vaikselt aru, mis kogemust Will mulle anda tahtis. Sõitsime Surfers Point’ist edasi ja vend küsis otse – kas sa ujuda oskad. No muidugi oskan, aga see küsimus tõmbas juba suhteliselt jahedaks. Jõudsime Gracetown’i ja Will võttis oma auto pagassist kaks lauda, üks mulle, teine talle. Mul lauaga suht vedas, kuna pikkus oli väga täpselt ja tegu oli ikkagi väga korraliku lauaga. Kartsin ära lõhkuda. Nägin neid laineid ja mu käed hakkasid adrenaliinist värisema, kuna ma teadsin, et ma lähen koos Williga neid vallutama. Need ei olnud küll nii hullud, kui Surfers Point’is, aga sessiooni suuremad lained olid kolm meetrit kindlasti.
Kõndisime treppidest alla ja kuna ma olin lauda vee sees ainult ühe korra ennem proovinud ja see oli väga ebaõnnestunud, käis ta basicsid üle ja rõhutas kahte asja. Kui keegi teine on laine kätte saanud, siis sina seda ei võta. Ja kui juhtub, et midagi läheb halvasti, liigud suurel kiirusel kivide poole vmt, siis hüppa laualt maha. Rannik oli tohutult kivine ja mingid newbid harjutasid seal surfamist. Mina läksin aga Williga kusagil 200 meetrit, vast natukene rohkem, rannikust eemale, mere peale. Paddledamine oli väga raske ja mu õla lihased olid lihtsalt täiesti täis pumbatud ja ma ei suutnud neid enam eriti liigutada. Meil(mul)vedas ja sattusime kahe sessiooni vahepeale, niiet meri oli rahulik ja saime valutult edasi liikuda. Siis nägin ma ei kusagilt kerkimas väga suurt vee seina. Will ütles, et me oleme kohal, ja krt, hoia lauast kõvasti kinni :D
Kolme meetrine laine ei tundu kaldalt kauugeltki nii suur, kui ta tundub otse sinu ees, olles kõhuli laua peal. Ja kui sa lased sellel lainel läbi minna, siis mingi hetk sa oled lihtsalt väga kõrgel oma lauaga ja sa lihtsalt näed seda vee massi, mis on kohutav. See oli koht, kus ilmselgelt surfasid inimesed, kes asja tundsid. Seda oli juba nende oskustest näha. Ja Will ütles, et siin sa õpid kõige paremini. Selge :D
Hakkasin siis vaikselt proovima, et kuidas on seda lainet kinni püüda. Ma poleks elu sees uskunud, et nii kõvasti peab paddle’dama. Ja nii varakult. Ja see vee sein, mis sinu poole tuleb, enne murdumist, on ikka väga hirmuäratav. Ja need lained olid kõigest kolm meetrit. Mida tunnevad siis need segased 4-5 meetristega. Igastahes, peale poolt tundi üritamist, püüdsin ma oma esimese, väga tõsiselt võetava, laine.
Ma ei saanud esialgu isegi aru sellest, aga kui vaht mu eest ära kadus, sain ma aru, et ma liigun väga kiiresti kalda poole. Ma olin lihtsalt nii eufoorias, et ma täiesti unustasin proovida isegi püsti tõusta, või ennast laua pealt maha visata. Ja kuna me ujusime läbi kolme break’i, neljandasse, siis see sama laine viis mind veel kolm kord edasi, peaaegu täitsa kaldale välja. Nii palju mõistust mul õnneks oli, et vahepeal parem käsi vette suruda ja ennast kividest, mis olid vasakut kätt, eemale tüürida. Lõpuks laine jõud rauges ja ma lihtsalt karjusin tüübile, kes oli mu ees, kaldal, I JUST COUGHT MY FIRST WAVE!!! :D Vend surus pöidlad taeva poole ja karjus yeeea! Ja siis hakkasin tagasi paddledama, mis võttis mul umbes 15 minutit.
Laineid sain too päev veel kolm-neli ja viimase kahega ma üritasin püsti tõusta, aga kiirus on liiga suur ja harjumatu. Ja kui sa kukud laua pealt maha, vette, siis käib päääris kõva mats, just kiiruse tõttu. Ning siis tuleb laine sinust üle, niiet sa oled kusagil 5-6 sekundit vee all keerises kinni. Seda õpetas ka Will, et kui lainesse kukud, tõmba pea käte ja põlvede vahele, et laud keerises su pead lõhki ei lööks. See on ikka korralik karusell, mis seal vee all toimub. Need ei olnud need lained, mis kaldasse murduvad ja sind liiva peale uhuvad, vaid need hoidsid sind sügaval vee all kinni.
Will rääkis terve päeva, kui perfektne oli nurk, kiirus ja kogu mu esimene laine. See oli küll joppamine, aga ta ütles, et ta annaks oma vasaku käe, kui ta oleks sellise esimese saanud. Nice. Siiani parim päev austraalias ja kindlasti jääb see kauaks meelde. Ei jõua uut trippi ära oodata.
Peace!
Friday, January 28, 2011
Vana kraam
Tekkis tugev töörutiin ja seetõttu ei saanud arugi, kui juba oli kolm nädalat metsas veedetud. Vahepeal saime Kylie ja Duncaniga aina paremini läbi ja nad muutusid juba natukene meie Austraalia vanemateks :D
Olime praktiliselt tsivilisatsioonist eemaldatud. Mina ei lülitanud selle kolme nädala jooksul kordagi oma telefoni isegi sisse, kuna ma teadsin, et Vodafone-il seal levi ei olnud. Poes käisime ühe korra nädalas, ostsime nädala toidu jms kraami, mis vaja võib minna. Kuna suurt midagi muud peale GWN News vaatamise ja söömise meil teha ei olnud, siis me sõime korralikult. M a võtsin raudselt mingi 3-4 kilo laksust juurde :D
Avodale-s korjasime kokku üle kolmesaja tuhande avakaado. See teeb omakorda ligi kakskümmend viis tonni. Puid rüüstasime tuhande kandis ja kokku võttis see meil aega 22 päeva. Millest kolm päeva me ei töötanud. Ilmselgelt me ei kiirustanud aga polnudki tarvis. Me ei koorinud mitte puid paljaks, vaid korjasime ainult päikesele paljastatud avakaadosid. Seega, oluline polnud mitte kvantiteet vaid kvaliteet, ja sellist tööd mulle teha meeldib. :D Raha maksti meile seal hästi ja kuna seal suurt midagi teha polnud, jäi seda ka alles.
Viimasel tööpäeval korraldasid Kylie ja Duncan meile väikese.. ma ei mäleta kuidas ta seda nimetas :D Aga läksime õhtul sinna, ostsime Wild Turkey ja Thompsoni viski (me teadsime, et Duncanile need istuvad) ja hakkasime rahulikult õlut jooma ja juttu ajama. Duncan oli vähilõksu oma järve üles pannud ja lootsime sealt head kraami saada. Paraku oli lõks tühi ja pidime imeheade snäkkidega rahulduma :D Samuti näitas ta meile oma päikesepaneelide süsteemi. Me oleme Tõnniga mitu korda arutanud, et kui palju Austraallased ikka oma päikest kasutavad. Teada on, et Austraalia saab aasta jooksul piisavalt valgust, et kogu Austraalia energiavajadus rahuldada. Aga kuna Austraallane on üks pagana laisk pätt, siis ta pigem ostab odavat elektrit kui investeerib päikesepaneelidesse. Ja nii see ongi, päikese energiat kasutatakse siin väga vähe. Puhtalt, kuna süsteem on veel liiga kallis. Ja no kuna konditsioneer juba nõuab sul kusagil 3m2 paneeli, siis ilmselgelt saime aru, et see tehnika on siin veel liiga lapsekingades. Nagu igasugune tehnika.
Tagasi simmani juurde. Jõime päris hea mitu õlut ja siis keeras Duncan viskil korgid maha. Ja no mis me tegime, nautisime lihtsalt kvaliteet seltskonda ja hakkasime vaikselt purju jääma. Siis sattusime aga selle teema peale, kui Duncan ükskord ühe mao pumppüssiga maha lasi. Ja mitte ühe lasu, vaid kolm. Ja see madu oli MESS :D Igastahes, me tahtsime pumpa lasta. Ja kuna Duncan sai aru kah, et mehed veel mõistavad mis teevad ja et me päris põrkega sündinud ei ole, lasi ta meil lasta. Lasime Coca-Cola purki, vast oma kümne meetri pealt. Aga kurat, me lasime seda pumbaga mis lasi välja kolmkümmend kuus haavlit :D Purgi lasin ribadeks, haavli jätsin alles.
Ja no kurat, kuidas ma sain unustada nende koerad. Suse, Spike ja Ollie. Kõik olid lambakoerad, aga Suse ja Spike olid juba väga vanad. Suse on saanud kaks südameatakki, rinnavähk jms jamad, niiet ta on täiesti lombakasja käib ringi, pea viltu aga ta oli lihtsalt nii armas. Teine koer, Spike, tema oli samuti vanem, aga ta suutis natukene rohkem liikuda. Temal on epilepsia. Ja kolmas koer, Ollie oli hurt. Tema nad said sel ajal, kui me seal töötasime. Ja see koer lihtsalt ei väsinud palli järgi jooksmast. Hüppas ja kargas igal pool ning kiusas pensionäre :D Vahvad penid.
Kella kaheteist paiku hakkasime asju kokku panema. Wild Turkey,Thompson ja isegi Jack, mis välja toodi, olid otsas. Kõik muidugi viisakalt purjus. Koju sõit, ja üldse kogu sõit seal kandis, toimus metsavahel. Niisis, kuna ma olin kõige kainem, sõitsin vast mingi 20-30km/h kogu tee. Kuna kängurude oht on väga suur. Ja need vennad on tõesti vaimuhaiged. Nad jooksevad nagu lollakad sul auto ees ja täiesti ootamatutest kohtadest hüppavad välja. Me oleme koju sõites näinud tavaliselt 5-10 känguru ja nii iga kord. Seega olin eksta ettevaatlik.:D Jõudsime koju ja meie Sassiga jõime õlut edasi, Tõnn crashis. Läksime veel öösel tammi ujuma, mis meie maja all oli, ja üldse uitasime karjamaal ringi :D
Tulime tagasi Margaret Riveri-sse, kus ootas meid muidugi soe vastuvõtt. Meeletu nädalavahetus ja imelised rannad olid tagasi. Me teadsime, et peame esmaspäeval Manjimup-i edasi minema, et uuel objektil avakaadosid korjata – võtsime viimast. Mul oli laupäevaks tattoo salongis aeg kinni pandud, et üks vahva peletis endale joonistada. Aga kuna ma ajasin Sunday ja Saturday sassi, aeg oli laupäeval, siis ma jäin sellest ilma.
Esmaspäeval pakkisime oma kotid kokku ja läksime agentuuri. Sealt öeldi meile, et praegu ei ole avakaado pickereid enam vaja, go wire lift. Wtf, meil asjad pakitud ja valmis tolmu jalgadelt pühkima ja nemad teevad nii. Ilma igasuguse ette teavituseta. Mis siis oleks saanud, kui me oleks oma rahad nulli tõmband, või poleks üldse säästnud. Töö siin on lihtsalt porno. Vähe raha. Aga meile öeldi, et järgmine nädal on minek. Lihtsalt tekkis väike paus sisse.
Mis seal ikka, tõime oma asjad hosteli tagasi ja elame nüüd nädalakese siin. Aga siin ei ole hea. Seltskond on muidugi magnificent, aga voodid nagisevad, dušs ei ole nii hea. Ja noh, ei ole ikka oma maja.
Hahh, telekast käib praegu 90-s hits. Kena pehme pea, õlu ja rohi
Olime praktiliselt tsivilisatsioonist eemaldatud. Mina ei lülitanud selle kolme nädala jooksul kordagi oma telefoni isegi sisse, kuna ma teadsin, et Vodafone-il seal levi ei olnud. Poes käisime ühe korra nädalas, ostsime nädala toidu jms kraami, mis vaja võib minna. Kuna suurt midagi muud peale GWN News vaatamise ja söömise meil teha ei olnud, siis me sõime korralikult. M a võtsin raudselt mingi 3-4 kilo laksust juurde :D
Avodale-s korjasime kokku üle kolmesaja tuhande avakaado. See teeb omakorda ligi kakskümmend viis tonni. Puid rüüstasime tuhande kandis ja kokku võttis see meil aega 22 päeva. Millest kolm päeva me ei töötanud. Ilmselgelt me ei kiirustanud aga polnudki tarvis. Me ei koorinud mitte puid paljaks, vaid korjasime ainult päikesele paljastatud avakaadosid. Seega, oluline polnud mitte kvantiteet vaid kvaliteet, ja sellist tööd mulle teha meeldib. :D Raha maksti meile seal hästi ja kuna seal suurt midagi teha polnud, jäi seda ka alles.
Viimasel tööpäeval korraldasid Kylie ja Duncan meile väikese.. ma ei mäleta kuidas ta seda nimetas :D Aga läksime õhtul sinna, ostsime Wild Turkey ja Thompsoni viski (me teadsime, et Duncanile need istuvad) ja hakkasime rahulikult õlut jooma ja juttu ajama. Duncan oli vähilõksu oma järve üles pannud ja lootsime sealt head kraami saada. Paraku oli lõks tühi ja pidime imeheade snäkkidega rahulduma :D Samuti näitas ta meile oma päikesepaneelide süsteemi. Me oleme Tõnniga mitu korda arutanud, et kui palju Austraallased ikka oma päikest kasutavad. Teada on, et Austraalia saab aasta jooksul piisavalt valgust, et kogu Austraalia energiavajadus rahuldada. Aga kuna Austraallane on üks pagana laisk pätt, siis ta pigem ostab odavat elektrit kui investeerib päikesepaneelidesse. Ja nii see ongi, päikese energiat kasutatakse siin väga vähe. Puhtalt, kuna süsteem on veel liiga kallis. Ja no kuna konditsioneer juba nõuab sul kusagil 3m2 paneeli, siis ilmselgelt saime aru, et see tehnika on siin veel liiga lapsekingades. Nagu igasugune tehnika.
Tagasi simmani juurde. Jõime päris hea mitu õlut ja siis keeras Duncan viskil korgid maha. Ja no mis me tegime, nautisime lihtsalt kvaliteet seltskonda ja hakkasime vaikselt purju jääma. Siis sattusime aga selle teema peale, kui Duncan ükskord ühe mao pumppüssiga maha lasi. Ja mitte ühe lasu, vaid kolm. Ja see madu oli MESS :D Igastahes, me tahtsime pumpa lasta. Ja kuna Duncan sai aru kah, et mehed veel mõistavad mis teevad ja et me päris põrkega sündinud ei ole, lasi ta meil lasta. Lasime Coca-Cola purki, vast oma kümne meetri pealt. Aga kurat, me lasime seda pumbaga mis lasi välja kolmkümmend kuus haavlit :D Purgi lasin ribadeks, haavli jätsin alles.
Ja no kurat, kuidas ma sain unustada nende koerad. Suse, Spike ja Ollie. Kõik olid lambakoerad, aga Suse ja Spike olid juba väga vanad. Suse on saanud kaks südameatakki, rinnavähk jms jamad, niiet ta on täiesti lombakasja käib ringi, pea viltu aga ta oli lihtsalt nii armas. Teine koer, Spike, tema oli samuti vanem, aga ta suutis natukene rohkem liikuda. Temal on epilepsia. Ja kolmas koer, Ollie oli hurt. Tema nad said sel ajal, kui me seal töötasime. Ja see koer lihtsalt ei väsinud palli järgi jooksmast. Hüppas ja kargas igal pool ning kiusas pensionäre :D Vahvad penid.
Kella kaheteist paiku hakkasime asju kokku panema. Wild Turkey,Thompson ja isegi Jack, mis välja toodi, olid otsas. Kõik muidugi viisakalt purjus. Koju sõit, ja üldse kogu sõit seal kandis, toimus metsavahel. Niisis, kuna ma olin kõige kainem, sõitsin vast mingi 20-30km/h kogu tee. Kuna kängurude oht on väga suur. Ja need vennad on tõesti vaimuhaiged. Nad jooksevad nagu lollakad sul auto ees ja täiesti ootamatutest kohtadest hüppavad välja. Me oleme koju sõites näinud tavaliselt 5-10 känguru ja nii iga kord. Seega olin eksta ettevaatlik.:D Jõudsime koju ja meie Sassiga jõime õlut edasi, Tõnn crashis. Läksime veel öösel tammi ujuma, mis meie maja all oli, ja üldse uitasime karjamaal ringi :D
Tulime tagasi Margaret Riveri-sse, kus ootas meid muidugi soe vastuvõtt. Meeletu nädalavahetus ja imelised rannad olid tagasi. Me teadsime, et peame esmaspäeval Manjimup-i edasi minema, et uuel objektil avakaadosid korjata – võtsime viimast. Mul oli laupäevaks tattoo salongis aeg kinni pandud, et üks vahva peletis endale joonistada. Aga kuna ma ajasin Sunday ja Saturday sassi, aeg oli laupäeval, siis ma jäin sellest ilma.
Esmaspäeval pakkisime oma kotid kokku ja läksime agentuuri. Sealt öeldi meile, et praegu ei ole avakaado pickereid enam vaja, go wire lift. Wtf, meil asjad pakitud ja valmis tolmu jalgadelt pühkima ja nemad teevad nii. Ilma igasuguse ette teavituseta. Mis siis oleks saanud, kui me oleks oma rahad nulli tõmband, või poleks üldse säästnud. Töö siin on lihtsalt porno. Vähe raha. Aga meile öeldi, et järgmine nädal on minek. Lihtsalt tekkis väike paus sisse.
Mis seal ikka, tõime oma asjad hosteli tagasi ja elame nüüd nädalakese siin. Aga siin ei ole hea. Seltskond on muidugi magnificent, aga voodid nagisevad, dušs ei ole nii hea. Ja noh, ei ole ikka oma maja.
Hahh, telekast käib praegu 90-s hits. Kena pehme pea, õlu ja rohi
Subscribe to:
Comments (Atom)