Vana kraam

Tekkis tugev töörutiin ja seetõttu ei saanud arugi, kui juba oli kolm nädalat metsas veedetud. Vahepeal saime Kylie ja Duncaniga aina paremini läbi ja nad muutusid juba natukene meie Austraalia vanemateks :D

Olime praktiliselt tsivilisatsioonist eemaldatud. Mina ei lülitanud selle kolme nädala jooksul kordagi oma telefoni isegi sisse, kuna ma teadsin, et Vodafone-il seal levi ei olnud. Poes käisime ühe korra nädalas, ostsime nädala toidu jms kraami, mis vaja võib minna. Kuna suurt midagi muud peale GWN News vaatamise ja söömise meil teha ei olnud, siis me sõime korralikult. M a võtsin raudselt mingi 3-4 kilo laksust juurde :D


Avodale-s korjasime kokku üle kolmesaja tuhande avakaado. See teeb omakorda ligi kakskümmend viis tonni. Puid rüüstasime tuhande kandis ja kokku võttis see meil aega 22 päeva. Millest kolm päeva me ei töötanud. Ilmselgelt me ei kiirustanud aga polnudki tarvis. Me ei koorinud mitte puid paljaks, vaid korjasime ainult päikesele paljastatud avakaadosid. Seega, oluline polnud mitte kvantiteet vaid kvaliteet, ja sellist tööd mulle teha meeldib. :D Raha maksti meile seal hästi ja kuna seal suurt midagi teha polnud, jäi seda ka alles.

Viimasel tööpäeval korraldasid Kylie ja Duncan meile väikese.. ma ei mäleta kuidas ta seda nimetas :D Aga läksime õhtul sinna, ostsime Wild Turkey ja Thompsoni viski (me teadsime, et Duncanile need istuvad) ja hakkasime rahulikult õlut jooma ja juttu ajama. Duncan oli vähilõksu oma järve üles pannud ja lootsime sealt head kraami saada. Paraku oli lõks tühi ja pidime imeheade snäkkidega rahulduma :D Samuti näitas ta meile oma päikesepaneelide süsteemi. Me oleme Tõnniga mitu korda arutanud, et kui palju Austraallased ikka oma päikest kasutavad. Teada on, et Austraalia saab aasta jooksul piisavalt valgust, et kogu Austraalia energiavajadus rahuldada. Aga kuna Austraallane on üks pagana laisk pätt, siis ta pigem ostab odavat elektrit kui investeerib päikesepaneelidesse. Ja nii see ongi, päikese energiat kasutatakse siin väga vähe. Puhtalt, kuna süsteem on veel liiga kallis. Ja no kuna konditsioneer juba nõuab sul kusagil 3m2 paneeli, siis ilmselgelt saime aru, et see tehnika on siin veel liiga lapsekingades. Nagu igasugune tehnika.


Tagasi simmani juurde. Jõime päris hea mitu õlut ja siis keeras Duncan viskil korgid maha. Ja no mis me tegime, nautisime lihtsalt kvaliteet seltskonda ja hakkasime vaikselt purju jääma. Siis sattusime aga selle teema peale, kui Duncan ükskord ühe mao pumppüssiga maha lasi. Ja mitte ühe lasu, vaid kolm. Ja see madu oli MESS :D Igastahes, me tahtsime pumpa lasta. Ja kuna Duncan sai aru kah, et mehed veel mõistavad mis teevad ja et me päris põrkega sündinud ei ole, lasi ta meil lasta. Lasime Coca-Cola purki, vast oma kümne meetri pealt. Aga kurat, me lasime seda pumbaga mis lasi välja kolmkümmend kuus haavlit :D Purgi lasin ribadeks, haavli jätsin alles.


Ja no kurat, kuidas ma sain unustada nende koerad. Suse, Spike ja Ollie. Kõik olid lambakoerad, aga Suse ja Spike olid juba väga vanad. Suse on saanud kaks südameatakki, rinnavähk jms jamad, niiet ta on täiesti lombakasja käib ringi, pea viltu aga ta oli lihtsalt nii armas. Teine koer, Spike, tema oli samuti vanem, aga ta suutis natukene rohkem liikuda. Temal on epilepsia. Ja kolmas koer, Ollie oli hurt. Tema nad said sel ajal, kui me seal töötasime. Ja see koer lihtsalt ei väsinud palli järgi jooksmast. Hüppas ja kargas igal pool ning kiusas pensionäre :D Vahvad penid.


Kella kaheteist paiku hakkasime asju kokku panema. Wild Turkey,Thompson ja isegi Jack, mis välja toodi, olid otsas. Kõik muidugi viisakalt purjus. Koju sõit, ja üldse kogu sõit seal kandis, toimus metsavahel. Niisis, kuna ma olin kõige kainem, sõitsin vast mingi 20-30km/h kogu tee. Kuna kängurude oht on väga suur. Ja need vennad on tõesti vaimuhaiged. Nad jooksevad nagu lollakad sul auto ees ja täiesti ootamatutest kohtadest hüppavad välja. Me oleme koju sõites näinud tavaliselt 5-10 känguru ja nii iga kord. Seega olin eksta ettevaatlik.:D Jõudsime koju ja meie Sassiga jõime õlut edasi, Tõnn crashis. Läksime veel öösel tammi ujuma, mis meie maja all oli, ja üldse uitasime karjamaal ringi :D



Tulime tagasi Margaret Riveri-sse, kus ootas meid muidugi soe vastuvõtt. Meeletu nädalavahetus ja imelised rannad olid tagasi. Me teadsime, et peame esmaspäeval Manjimup-i edasi minema, et uuel objektil avakaadosid korjata – võtsime viimast. Mul oli laupäevaks tattoo salongis aeg kinni pandud, et üks vahva peletis endale joonistada. Aga kuna ma ajasin Sunday ja Saturday sassi, aeg oli laupäeval, siis ma jäin sellest ilma.

Esmaspäeval pakkisime oma kotid kokku ja läksime agentuuri. Sealt öeldi meile, et praegu ei ole avakaado pickereid enam vaja, go wire lift. Wtf, meil asjad pakitud ja valmis tolmu jalgadelt pühkima ja nemad teevad nii. Ilma igasuguse ette teavituseta. Mis siis oleks saanud, kui me oleks oma rahad nulli tõmband, või poleks üldse säästnud. Töö siin on lihtsalt porno. Vähe raha. Aga meile öeldi, et järgmine nädal on minek. Lihtsalt tekkis väike paus sisse.

Mis seal ikka, tõime oma asjad hosteli tagasi ja elame nüüd nädalakese siin. Aga siin ei ole hea. Seltskond on muidugi magnificent, aga voodid nagisevad, dušs ei ole nii hea. Ja noh, ei ole ikka oma maja.


Hahh, telekast käib praegu 90-s hits. Kena pehme pea, õlu ja rohi 