Perth

Jõudsime lõpuks Perthi välja ja üritame siin kuidagigi kanda toetada, eks näha mis saab.

Mis aga vahepeal toimunud? Aastavahetus oli maru, ainult mina ja kaks kutti veel mäletame countdowni. Ülejäänud seltskond oli lihtsalt täiesti mällis ja mida pikemaks öö venis, seda hullemaks asi läks. Minu hostelist, Margaret Riveris, visati mingi eestlane välja, kes oli sinna diivani peale ära vajunud.

Peale edukat aastavahetust põrutasime tagasi sisemaale, kus lõpetasime oma pooleli jäänud avakaadotöö. Kopp ees nendest rohelistest kuraditest. Aga raha oli vaja ja töö oli lõpuni vaja teha. Ainuke asi, mis motti üleval hoidis olid meie toredad farmerid. Vahepeal, Margaret Riverist, olin sebinud endale ühe kontakti kaevandusse ja peale paari kõnet selgus toreasi, et kuuendal veebruaril põrutame kaugele põhja, Telferisse, kulla kaevandusse.

Kui me 5. oktoobril Austraaliasse, Perthi, jõudsime, siis me põrutasime kohe alla tööd tegema. Seega mõtlesime, et võiks nüüd ühe nädalakese Perthis veeta ja elust mõnu tunda, enne kui kaevandusse endeid tapma läheme. Ja kino sai korralikult, ööbisime ühe saksa tüdruku, Isabel-i, pool ja tõime nende tavalistesse eludesse natukene Eesti särtsakust sisse ;) Tutuvusime lahedate kuttide ja naiskadega ning pidu ja prallet sai kah.

Ükskord tegime Kasia, üks väga kena Poola neiu, pool soojendust ja mõtlesime klubisse edasi minna. Kuna aga kell oli juba väga väga palju ja jooki oli sama, kui mitte rohkem, siis pidime tempot suruma. Lõpptulemuseks oli 180 dollariline taksoarve, kuna kõigil olid pead laiali. See sama Poola neiu ja üks Austraalia neiu, Melanie, vajusid Isabel-i pool ära. Me olime millegi pärast taksoga sinna sõitnud ja aknast tema tuppa roninud. Minu pass oli vist seal vmt. Mina esimesse klubisse sisse ei saanud, Tõnis kadus ära - kaos. Õnneks sai härra taksojuht aru, et see seltskond on täna teiselt planeedilt ja annulleeris meie arve :) Kuidagi saime hommikul kella kaheksa paiku tagasi Melanie juurde ja magasime oma pead välja.

Ülejärgmine päev põrutasime lennukiga Telferisse. Sõit kestis umbes viis tundi ja närv oli korralik sees. Lennupiletid muidu maksti kinni ja lennuajal tunnipalk juba tiksus. Astusime Telferis maha ja mõnus 45 kraadine niiske õhk lõi näkku nagu teetöölise sururõhuhaamer. Saime neli tundi koolitust ja üldist jahu, et mis seal üldse toimuma hakkab. Sain õnneks öisesse vahetusse, kus peaks natukene jahedam olema.

Kell kaheksa õhtul sõitsime platsile. Meie tööks oli siis välja vahetada suurte, umbes 400 tonniste, veskite hambad. Üks meeskond oli sees, vahetas ja tõstis ringi 1-3 tonniseid hambaid, teine setskond oli väljas ja keeras polte kinni. Poldi sisediameeter oli 7 cm ja suruõhutrellid, mida ma nende kinni keeramiseks kasutasin, kaalusid 25 kilo. Pingutid, millega siis polt korralikult kinni väänati, kaalusid 45 kilo. Selle relva jaoks oli kahte meest vaja. Üksi said ainult siis tehtud, kui poldirida mugavalt õla kõrgusel istus. Need trellid, millega algul polte kinni keerasime, tegid kohutavat häält ja need tõmblesid ja värisesid igas suunas su käest, niiet gripp pidi olema korralik, muidu oleks see trell kusagile omapead minema pannud. Üks kutt murdis seal käeluu ja teine nikastas hüppeliigese aga meiega õnneks midagi ei juhtunud. Kuigi, ma oleks korra peaaegu oma käest ilma jäänud, kui tore kaaskolleeg Will polte pingutas. Sellel pingutil rippus küljes pikk metall.. plaat. Selle plaadi toetasid vastu kõrval asuvat polti, et pinguti saaks tuge ja siis said polti pingutada. Panime põlvekõrgusel seda 45 kilost monsterit paika, liigutasime pinguti poldi taha ja Will oli vist veidi omas mõttes ja pressis päästikut. Minu käsi oli ikka selle metall plaadi ja poldi vahel. Hakkasin sigakõvasti karjuma ja vend lasi kohe päästiku lahti. Kuradi valus oli, aga õnneks ei jõudnud pinguti ennast täiesti vinna kerida. Kämblaluud jäid terveks.

Töö oli muidu raske ja 12 tunniseid vahetusi andis pressida. Aga kõrbe päikesetõusud, mida umbes kella viie ajal nägid, olid hingematvalt ilusad. Väga väga värvilised. Süüa sai kõvasti ja igal mehel oli oma tuba, kus oli mõnus aircon, voodi ja telekas. Kui me viiendal päeval tagasi sõitsime, siis oli täitsa kahju. Kutid minu meeskonnas olid lahedad ja töö oli ka sitaks lahe. Käisid seal oma suurte raudnina saabastega ringi ja tilkusid higist ning teadsid, et iga kopikas on välja teenitud.

Rohkem selle kompaniiga meil tööle saada kahjuks ei õnnestunud. See oli lihtsalt üks suur objekt. Läksime jälle tagasi farmerite poole, lõpetasime nädalaga oma töö ja tulime Perthi. Praegu on ikka väga kahju, et kaevandusse rohkem asja pole. Mitte ainult raha pärast, vaid üldiselt, töö oli mõnus, ohtlik ja huvitav.

Praegu üritame siis Perthis kanda kinnitada, nagu alguses mainisin. Tööd siin peaks olema, lihtsalt on vaja kiiresti kiiresti ennast liigutada. Just magasin ühe koha maha. Läksime sassiga jaapani kööki, sõime, tegime suitsu, juttu, tulin tagasi ja vaatasin, et ohhoo, meil. Pakuti kohe tööd, saatsin vastu, öeldi, et neil juba mees olemas. Perkela raisk, homme hommikul hakkan kell seitse kuulutuste peale tulistama. Head ööd!

Vahetult enne aastavahetust :D

Happy new year.. Lubadusi ma selleks aastaks ei teinud. Välja arvatud üks – ma pean edasi kirjutama, et oleks midagi oma latselastele põlve peal lugeda. Ja kuna aeg siin lendab lausa linnutiivul, siis ei mäletagi nagu eriti midagi. Peab kirjutama. Hakkan kirjutama.

Jõulutunne jõulude ajal oli ilus ja ümmargune NULL. Mis kuradi jõulud on ilma lumeta. Inimesed dekoreerivad oma ilusaid maju mingisuguste lamedate tulekestega. For fucks sake, ärge toppige neid sinna, need tulekesed ei sobi konteksti.



Järjekordne keeruline reede õhtu seljataga ja leiame hommikul oma toast paar kirjakest. Õigemini, Tõnn ja Sass leidsid need, mina magasin veel oma pead välja. Ma kuulsin läbi une ja teadsin kohe, mis kirjadega on tegu. Nüüd on minek, meid visatakse siit välja. Selgus aga ilus tõsiasi, et kuna mina oskan purjus peaga väga ilusti käituda, ja kuna ma üldse eriti ei joogi, siis mind ei visatudki välja. Ahhoii, hahaaa, ma olin nii kõveras ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et mind välja ei visatud. Igastahes, sellise armsa eviction kirja said veel neli inimest. Ütlen ausalt, ilmselt kõige hullema stsenaariumiga pohmakas ever. Kõik istusid väljas laua taga ja küsisid hosteli managerilt ainult ühte asja – mida kuradi paganat me nüüd tegema peame? Tegime Tõnniga ühe mõnusa spliffi ja järsku tundus kõik maru naljakas :D Selge oli, et hosteli ajad on nüüd möödas. Kuna, kui üks läheb, läheb teine ja siis kolmas jne. Kuna mind välja ei visatud ja caravan pargis oli ruum väga piiratud, siis tegin õilsa teo ja lasin Sassil ja Tõnnil omale väikese cabini carvan pargis võtta. Jäin ise hostelisse, pohh.

Varsti, peale suurpuhastust hostelis, olidki jõulud. Otsustasime minna oma farmeritele külla ja viisime jõuludeks neile ühe avakaadopuu. Kylie ja Duncani pool olid veel nende vanemad, mis oli meile alguses suureks üllatuseks, aga tuli välja, et nad olid üpris toredad inimesed. Jõime terve õhtu veini, sõime ühe korraliku õhtusöögi ja jagasime kinke. Üllatavalt vahva oli.


25. detsembri hommikul sõitsime farmerite poolt tagasi Margaret Riverisse. Me teadsime, et meil tuleb koos oma hea seltskonnaga üks sigavinge jõulupidu. Jõudsin hostelisse, kiire pesu, panin kingid ära ja siis pidime pudelipoe ees kokku saama. Mis aga selgus – iga faking asutus oli 25. detsembril kinni. Isegi tanklad. Meil ei olnud tubakat, ei olnud alkoholi. Masendus. See oli teada värk, et kõik tõmbavad sel õhtul ennast lihtsalt täiesti lukku. Minul oli külmikus kolm õlut ja see oli kõik. Õnneks olid meil oma päkapikud, kes meid viisakalt purju jootsid. Jõulupidu toimus ühe tüübi pool, kes rendib mingi seltskonnaga ühte päääris pirakat maja. Mis õhtul sai – ei ole kindel.




Peale jõule trippisin siis üksi hostelis ringi. Mitte küll üksi, aga inimesed hakkasid vaikselt sealt pudenema ja lõpuks, vanast seltskonnast, ma olingi üksi. Ja see oli vale lüke.

Austraalia jõulu-uusaasta periood on üks kõige kohutavamaid joomatuure, mida ma elu sees olen pidanud kogema. Tõsi, tutvusin uute ja väga vahvate inimestega. Aga ausalt, see ei olnud enam normaalne. Veetsime Neil’iga kvaliteet aega hosteli veranda peal maadeldes. Käisin tüüpidega Perthist kell 1 öösel Margaret Riveri jõest vähki püüdmas. Faking paljaste kätega. Sain tuttavaks ühe väga-väga hea kokapreiliga itaaliast. Ja no Will. See on muhe vana. 29 aastane matemaatika õpetaja. Eks kannabinist ja nüüd suur õllesõber. Aga vend oskab surfata. Kui kaua ta sellega tegelenud oli – tema ei mäletanud, aga oletas, et julgelt üle kümne aasta. Lisaks mängisime kuttidega Perthist igasuguseid joomamänge, millest üks huvitavamaid oli Wizard Stick. Jood purgiõllesid ja kui lõpetad oma purgi, siis teibid uue purgi vana purgi peale. Niimodi hakkasid siis tokid kerkima ja võluriks said siis, kui tokk oli üle sinu pea. Mul kulus selleks kaheksateist purki :D Lõpuks, kella kahe paiku öösel, olid minu ja ühe teise Perthi kuti tokkid 23 purgi pikkused ja pidime hosteli katusel istuma, et õlut nautida :D



Üks hommik äratas Will mind kusagil kella 8 paiku üles. See oli reede hommik, vana-aasta viimane päev. See kutt oli rääkinud mulle juba viimased nädal aega, et see nädalavahetus jõuavad Margaret Riveri randadesse ebanormaalsed lained. Ja kutt äratas mind üles ja küsis – do you want to have an experience, wich you will remember for the rest of your life?

Fuk yea, muidugi ma tahan. Tõmbasin oma shortsid jalga ja hüppasin autosse. Sõitsime Gracetown’i, mis on Margaret Riverist vast 20-25km kaugusel. Teepeal käisime sellises kohas nagu Surfers Point. See on üks väga kuulus, ja ohtlik, rand, kus surfavad ainult peast segased inimesed. Puhtalt sel põhjusel, et põhjaks ei ole mitte pehme ookeani liiv, vaid kivi. Konkreetne kiviplaat, suur ja lai. Tänu sellele kiviplaadile on seal kandis mitu väga ilusat break’i, kus adrenaliininäljas isikud oma vajadusi rahuldavad. Purilaudurid, kes seal sõitsid, pidid hakkama saama lainetega, mis olid poolteist purje pikkust üle nende endi purje. Ehk siis 4-5 meetrit kõrge break.

Sain vaikselt aru, mis kogemust Will mulle anda tahtis. Sõitsime Surfers Point’ist edasi ja vend küsis otse – kas sa ujuda oskad. No muidugi oskan, aga see küsimus tõmbas juba suhteliselt jahedaks. Jõudsime Gracetown’i ja Will võttis oma auto pagassist kaks lauda, üks mulle, teine talle. Mul lauaga suht vedas, kuna pikkus oli väga täpselt ja tegu oli ikkagi väga korraliku lauaga. Kartsin ära lõhkuda. Nägin neid laineid ja mu käed hakkasid adrenaliinist värisema, kuna ma teadsin, et ma lähen koos Williga neid vallutama. Need ei olnud küll nii hullud, kui Surfers Point’is, aga sessiooni suuremad lained olid kolm meetrit kindlasti.

Kõndisime treppidest alla ja kuna ma olin lauda vee sees ainult ühe korra ennem proovinud ja see oli väga ebaõnnestunud, käis ta basicsid üle ja rõhutas kahte asja. Kui keegi teine on laine kätte saanud, siis sina seda ei võta. Ja kui juhtub, et midagi läheb halvasti, liigud suurel kiirusel kivide poole vmt, siis hüppa laualt maha. Rannik oli tohutult kivine ja mingid newbid harjutasid seal surfamist. Mina läksin aga Williga kusagil 200 meetrit, vast natukene rohkem, rannikust eemale, mere peale. Paddledamine oli väga raske ja mu õla lihased olid lihtsalt täiesti täis pumbatud ja ma ei suutnud neid enam eriti liigutada. Meil(mul)vedas ja sattusime kahe sessiooni vahepeale, niiet meri oli rahulik ja saime valutult edasi liikuda. Siis nägin ma ei kusagilt kerkimas väga suurt vee seina. Will ütles, et me oleme kohal, ja krt, hoia lauast kõvasti kinni :D

Kolme meetrine laine ei tundu kaldalt kauugeltki nii suur, kui ta tundub otse sinu ees, olles kõhuli laua peal. Ja kui sa lased sellel lainel läbi minna, siis mingi hetk sa oled lihtsalt väga kõrgel oma lauaga ja sa lihtsalt näed seda vee massi, mis on kohutav. See oli koht, kus ilmselgelt surfasid inimesed, kes asja tundsid. Seda oli juba nende oskustest näha. Ja Will ütles, et siin sa õpid kõige paremini. Selge :D

Hakkasin siis vaikselt proovima, et kuidas on seda lainet kinni püüda. Ma poleks elu sees uskunud, et nii kõvasti peab paddle’dama. Ja nii varakult. Ja see vee sein, mis sinu poole tuleb, enne murdumist, on ikka väga hirmuäratav. Ja need lained olid kõigest kolm meetrit. Mida tunnevad siis need segased 4-5 meetristega. Igastahes, peale poolt tundi üritamist, püüdsin ma oma esimese, väga tõsiselt võetava, laine.

Ma ei saanud esialgu isegi aru sellest, aga kui vaht mu eest ära kadus, sain ma aru, et ma liigun väga kiiresti kalda poole. Ma olin lihtsalt nii eufoorias, et ma täiesti unustasin proovida isegi püsti tõusta, või ennast laua pealt maha visata. Ja kuna me ujusime läbi kolme break’i, neljandasse, siis see sama laine viis mind veel kolm kord edasi, peaaegu täitsa kaldale välja. Nii palju mõistust mul õnneks oli, et vahepeal parem käsi vette suruda ja ennast kividest, mis olid vasakut kätt, eemale tüürida. Lõpuks laine jõud rauges ja ma lihtsalt karjusin tüübile, kes oli mu ees, kaldal, I JUST COUGHT MY FIRST WAVE!!! :D Vend surus pöidlad taeva poole ja karjus yeeea! Ja siis hakkasin tagasi paddledama, mis võttis mul umbes 15 minutit.

Laineid sain too päev veel kolm-neli ja viimase kahega ma üritasin püsti tõusta, aga kiirus on liiga suur ja harjumatu. Ja kui sa kukud laua pealt maha, vette, siis käib päääris kõva mats, just kiiruse tõttu. Ning siis tuleb laine sinust üle, niiet sa oled kusagil 5-6 sekundit vee all keerises kinni. Seda õpetas ka Will, et kui lainesse kukud, tõmba pea käte ja põlvede vahele, et laud keerises su pead lõhki ei lööks. See on ikka korralik karusell, mis seal vee all toimub. Need ei olnud need lained, mis kaldasse murduvad ja sind liiva peale uhuvad, vaid need hoidsid sind sügaval vee all kinni.

Will rääkis terve päeva, kui perfektne oli nurk, kiirus ja kogu mu esimene laine. See oli küll joppamine, aga ta ütles, et ta annaks oma vasaku käe, kui ta oleks sellise esimese saanud. Nice. Siiani parim päev austraalias ja kindlasti jääb see kauaks meelde. Ei jõua uut trippi ära oodata.

Peace!

Vana kraam

Tekkis tugev töörutiin ja seetõttu ei saanud arugi, kui juba oli kolm nädalat metsas veedetud. Vahepeal saime Kylie ja Duncaniga aina paremini läbi ja nad muutusid juba natukene meie Austraalia vanemateks :D

Olime praktiliselt tsivilisatsioonist eemaldatud. Mina ei lülitanud selle kolme nädala jooksul kordagi oma telefoni isegi sisse, kuna ma teadsin, et Vodafone-il seal levi ei olnud. Poes käisime ühe korra nädalas, ostsime nädala toidu jms kraami, mis vaja võib minna. Kuna suurt midagi muud peale GWN News vaatamise ja söömise meil teha ei olnud, siis me sõime korralikult. M a võtsin raudselt mingi 3-4 kilo laksust juurde :D


Avodale-s korjasime kokku üle kolmesaja tuhande avakaado. See teeb omakorda ligi kakskümmend viis tonni. Puid rüüstasime tuhande kandis ja kokku võttis see meil aega 22 päeva. Millest kolm päeva me ei töötanud. Ilmselgelt me ei kiirustanud aga polnudki tarvis. Me ei koorinud mitte puid paljaks, vaid korjasime ainult päikesele paljastatud avakaadosid. Seega, oluline polnud mitte kvantiteet vaid kvaliteet, ja sellist tööd mulle teha meeldib. :D Raha maksti meile seal hästi ja kuna seal suurt midagi teha polnud, jäi seda ka alles.

Viimasel tööpäeval korraldasid Kylie ja Duncan meile väikese.. ma ei mäleta kuidas ta seda nimetas :D Aga läksime õhtul sinna, ostsime Wild Turkey ja Thompsoni viski (me teadsime, et Duncanile need istuvad) ja hakkasime rahulikult õlut jooma ja juttu ajama. Duncan oli vähilõksu oma järve üles pannud ja lootsime sealt head kraami saada. Paraku oli lõks tühi ja pidime imeheade snäkkidega rahulduma :D Samuti näitas ta meile oma päikesepaneelide süsteemi. Me oleme Tõnniga mitu korda arutanud, et kui palju Austraallased ikka oma päikest kasutavad. Teada on, et Austraalia saab aasta jooksul piisavalt valgust, et kogu Austraalia energiavajadus rahuldada. Aga kuna Austraallane on üks pagana laisk pätt, siis ta pigem ostab odavat elektrit kui investeerib päikesepaneelidesse. Ja nii see ongi, päikese energiat kasutatakse siin väga vähe. Puhtalt, kuna süsteem on veel liiga kallis. Ja no kuna konditsioneer juba nõuab sul kusagil 3m2 paneeli, siis ilmselgelt saime aru, et see tehnika on siin veel liiga lapsekingades. Nagu igasugune tehnika.


Tagasi simmani juurde. Jõime päris hea mitu õlut ja siis keeras Duncan viskil korgid maha. Ja no mis me tegime, nautisime lihtsalt kvaliteet seltskonda ja hakkasime vaikselt purju jääma. Siis sattusime aga selle teema peale, kui Duncan ükskord ühe mao pumppüssiga maha lasi. Ja mitte ühe lasu, vaid kolm. Ja see madu oli MESS :D Igastahes, me tahtsime pumpa lasta. Ja kuna Duncan sai aru kah, et mehed veel mõistavad mis teevad ja et me päris põrkega sündinud ei ole, lasi ta meil lasta. Lasime Coca-Cola purki, vast oma kümne meetri pealt. Aga kurat, me lasime seda pumbaga mis lasi välja kolmkümmend kuus haavlit :D Purgi lasin ribadeks, haavli jätsin alles.


Ja no kurat, kuidas ma sain unustada nende koerad. Suse, Spike ja Ollie. Kõik olid lambakoerad, aga Suse ja Spike olid juba väga vanad. Suse on saanud kaks südameatakki, rinnavähk jms jamad, niiet ta on täiesti lombakasja käib ringi, pea viltu aga ta oli lihtsalt nii armas. Teine koer, Spike, tema oli samuti vanem, aga ta suutis natukene rohkem liikuda. Temal on epilepsia. Ja kolmas koer, Ollie oli hurt. Tema nad said sel ajal, kui me seal töötasime. Ja see koer lihtsalt ei väsinud palli järgi jooksmast. Hüppas ja kargas igal pool ning kiusas pensionäre :D Vahvad penid.


Kella kaheteist paiku hakkasime asju kokku panema. Wild Turkey,Thompson ja isegi Jack, mis välja toodi, olid otsas. Kõik muidugi viisakalt purjus. Koju sõit, ja üldse kogu sõit seal kandis, toimus metsavahel. Niisis, kuna ma olin kõige kainem, sõitsin vast mingi 20-30km/h kogu tee. Kuna kängurude oht on väga suur. Ja need vennad on tõesti vaimuhaiged. Nad jooksevad nagu lollakad sul auto ees ja täiesti ootamatutest kohtadest hüppavad välja. Me oleme koju sõites näinud tavaliselt 5-10 känguru ja nii iga kord. Seega olin eksta ettevaatlik.:D Jõudsime koju ja meie Sassiga jõime õlut edasi, Tõnn crashis. Läksime veel öösel tammi ujuma, mis meie maja all oli, ja üldse uitasime karjamaal ringi :D



Tulime tagasi Margaret Riveri-sse, kus ootas meid muidugi soe vastuvõtt. Meeletu nädalavahetus ja imelised rannad olid tagasi. Me teadsime, et peame esmaspäeval Manjimup-i edasi minema, et uuel objektil avakaadosid korjata – võtsime viimast. Mul oli laupäevaks tattoo salongis aeg kinni pandud, et üks vahva peletis endale joonistada. Aga kuna ma ajasin Sunday ja Saturday sassi, aeg oli laupäeval, siis ma jäin sellest ilma.

Esmaspäeval pakkisime oma kotid kokku ja läksime agentuuri. Sealt öeldi meile, et praegu ei ole avakaado pickereid enam vaja, go wire lift. Wtf, meil asjad pakitud ja valmis tolmu jalgadelt pühkima ja nemad teevad nii. Ilma igasuguse ette teavituseta. Mis siis oleks saanud, kui me oleks oma rahad nulli tõmband, või poleks üldse säästnud. Töö siin on lihtsalt porno. Vähe raha. Aga meile öeldi, et järgmine nädal on minek. Lihtsalt tekkis väike paus sisse.

Mis seal ikka, tõime oma asjad hosteli tagasi ja elame nüüd nädalakese siin. Aga siin ei ole hea. Seltskond on muidugi magnificent, aga voodid nagisevad, dušs ei ole nii hea. Ja noh, ei ole ikka oma maja.


Hahh, telekast käib praegu 90-s hits. Kena pehme pea, õlu ja rohi 

Pampampaaa

Pilte tuleb vast nädala pärast

Pagan ma jään igatsema neid inimesi. Pühapäeval ajasime mõnusalt sõpradega juttu ja pakkisime vaikselt asju kokku. Õhtul läksime viimast päikeseloojangut vaatama. Backpackerist tuli meiega kaasa nelja auto jagu inimesi. Kokku oli seal laineid nautimas kaksteist inimest. Kogu see tuumik, kes backpackeris väga hästi läbi said. Olime jälle kivide peal ja vaatasime lihtsalt neid uskumatuid laineid. Roheline ja läbipaistev laine aina kerkib ja kerkib ja siis murdub perfektseks tunneliks. Ronisime täiesti kivide lõppu, kus kahe-kolme meetrine laine murdus võib-olla paar meetrit enne meid. Märjaks saime kõvasti ja üks laine lõi Sassi ja Dave-i pikali. Kuna me olime kohe äärepeal, oli oht, et laine tõmbab nad vette. Läksin ja sain Sassil kratist kinni, aga eriti sellest kasu ei oleks olnud, arvestades Sassi suurust :D. Õnneks said mehed kohe püsti ja saime aru, et aitab naljast. Kuna päike oli loojumas, siis lained kasvasid aina suuremaks ja asi hakkas seal juba ohtlikuks muutuma.

Peale hingematvalt kaunist päikeseloojangut läksime tagasi backackerisse. Jõime koos viimased õlled ja õhtukuumas sõitsime parklas pilpaga – fantastiline. Üks kutt on sõitnud üle kuue aasta ja ta ise oli alles üheksateistkümne aastane. Vend teeb ära triple kick-flipi ja fake-s double kick-flipi. Haige vana. Mina harjutasin vaikselt tavalist kick-flipi :D

Esmaspäeval tööd meil ilmselgelt ei olnud, niiet istusime verandal ja tagusime kaarte. Jõime mõnusalt koduaia sidrunipuu sidrunitest pressitud limonaadi ja nautisime jällegi kvaliteet aega.

Õhtul jõime paar õlut ja ikka väga kahju oli hommikul minekut panna. Kõik ütlesid, et nüüd, kui eesti kutit ära lähevad, kaob bakcpackerist elu :D Aga möllu ja kino me seal tegime (:

Teisipäeval panime kella kuue paiku Margaret Riverst minema. Sõit Nannupisse kestis umbes poolteist tundi – 130 km. Nannupis saime oma kõige kõrgema ülemusega kokku, tema organiseeris meid ka avakaadosid korjama, ja sõitsime avakaadoaeda.

Meie Tõnniga korjame redeliga avakaadosid, Sass korjab puu alumistelt osadelt. Ja ütleme nii, et kui sul pole midagi 14 jalase(4 meetrit) redeli otsas ühe jalaga kiikumise vastu :D, siis see töö sobib sulle väga hästi! Ainult jubedalt ajudele käib selle redeliga majandamine. Seal otsas turnimine on lebo, aga sa pead seda redelit koguaeg liigutama ja selle tipp jääb igale poole puu võra sisse kinni. Ja oiii see ajab närvi.

Palka saame 70 dollarit bin(üks suur kast, mille täitmiseks kulub ca 1.5 tundi). Seega palka saame normaalselt. Umbes 150-200 päevas. Ja meie otsesed ülemused kohapeal, farmerid, Kylie ja Duncan on ikka väga viimasepeal inimesed. Kylie teeb meile alati lõuna, selleks ajaks on meil laua peal ka külm Coca-Cola. Peale tööd on alati üks külm õlu. Nendega saab väga normaalselt juttu ajada ja nad on väga mõistvad inimesed. Kylie on 40 ja Duncan peaks olema umbes sama. Perfectissimmoo!

Peale esimest tööpäeva avakaadodega olime väga positiivselt meelestatud. Selgus aga selline asi, et me ei ööbi mitte Nannupis, vaid Balingupis, mis on farmile natukene lähedamal. Maksame seal 30 dollarit öö, niiet meie ootused olid väga kõrged. Arvestades veel seda, kui korralikust hostelist me tulime.

Jõudsime Balingupi ja asi hakkas kahtlane tunduma. Linn oli VÄGA väike. Ma usun, et seal elas 2-300 inimest maksimaalselt. Ja see hostel, kui me selle ette sõitsime. Oh jumal. Nimi oli sellel Hitch Hickers Hideaway ja see oli väike. Isssand kui väike. See koht mahutas kümme inimest ja seal sees elasid praegu kolm pilukat. Naist. Kõik sees oli vana, telekas oli nii väike, et ma pidin oma prille kasutama. Tuba oli naeruväärselt väike(kahe korrusega nagi ja piisavalt ruumi, et ennast ümber pöörata) ja kui vetsus vett lasta, ajas pott vett läbi. Ja me maksime selle eest KOLMKÜMMEND DOLLARIT ÖÖ. Mida hekki, me olime seal sees olnud tund aega ja otsus oli selge – siia me kauaks ei jää.

Kohalik pood/tankla/misiganes oli niii kallis, et me olime kokkuvõttes veel halvemas seisus, kui Margaret Riveris. Ostsid poest nuudleid, mingi riisihuinjaa, saia, sinki, shokolaadi, paki krõpsu ja see pagana arve on 22 dollarit. See EI ole normaalne.



Elasime seal peldikus ja korjasime rahulikult avakaadosid kuni laupäevani. Nimelt, ükspäev Kylie küsis meie käest, et kuidas me hosteliga rahul oleme. Ja oi me kirusime ja vandusime seda kohta. Niisis, võttis ta selle oma südameasjaks ja leidis meile laupäevaks uue koha :D See on farmile veel lähemal, 8 km, ja see on täiesti pärapõrgus. Aga see pärapõrgu on ilus. Koha nimi on Kirup ja me elame praegu oma faking majas :D Mis on künka otsas ja vaatega järvele ja mägedele. Orus jalutavad ringi lambad, lehmad, kitsed, kängurusid on õhtul tohutult. Konnad ja rohutirtsud annavad ka õhtu saabudes KORRALIKULT pähe :D

Me olime lihtsalt nii õnnelikud, kui me siia kaunisse kohta sisse saime. Meil on suur veranda, gaasigrilliga. Maja on põhimõtteliselt ehitatud armatuuri peale, kuna mägi läheb nii järsku alla. Meil on kamin, kolm magamistuba, avatud köök, elutuba, korralik vannituba. Ainult pesumasin on puudu. Aga seda muret kaa pole, sest Kylie nõuab, et me oma riided sinna tooks ja ta lihtsalt peseb need ära :D. Ja me maksame selle koha eest samuti kolmkümmend dollarit öö. Tegelikult maksab see natukene rohkem, aga Kylie maksab ise selle vahe kinni.




Lisa(unustasin ennem lisada :D)

Mõned kindlad faktid topp gun avakaadokorjaja elust :D

Lemmik lõhn: Aeroguard(kärbsetõrjevahend. Neid on tohutult)
Tööriist: Redel
Puuvili: Avakaado
Riideese: Kärbsevõrk
Puu: Tühi puu
Raamat: Avacado(ei, see ei räägi puuviljast :D Räägib reisimisest, seksist ja marihuaanast)
Lugu: Pankrot-toe tag
Liiklemisvahend: Lamborghini traktor :D
Toit: Võiku
Kellaaeg: Lõuna
… ja neid on veeel.

Jube palav on. Meie esimesel tööpäeval küündis temperatuur viludas 34 kraadini. Kolmapäeval oli isegi 37 ja Kylie pakkus, et päikese käes ligi 50. Väga väga palav on, õnneks rahunes ilm maha ja edaspidi on termomeeter jäänud 25-30 vahele.

Tööd panime seitse päeva jutti, enne kui puhata saime. Nädalavahetusel panime tuimalt tööd, läksime 9 magama ja ärkasime kell 5. Esmaspäeval ennustati teisipäevaks ja kolmapäevaks tugevat vihma ja Kylie ja Duncan ei taha, et me sellise ilmaga korjaks. Esmaspäeval saime esimese korraliku ekstreemsusega hakkama :D Peale tööd käisime kodus, sõime, pesime ja siis ma leidsin kaardi pealt ühe torni. Mis on lähedal. Mõtlesime, et lähme vaatame ja ronime otsa. Läksimegi, aga torni me ei leidnud. Mõtlesime juba tagasi minna, aga kurat, mulle ei andnud rahu. Me tulime ju torni otsima ja ilma ei saa tagasi minna.

Farmi lähedal, kus me korjame, on üks tuletõrjetorn, vast oma 50-60 meetrit kõrge. Ehk teisisõnu – väga kõrge :D ja künka otsas. Torni sai kahte moodi. Mööda väliskülge jooksis redel ja torni seest läks ka redel. Seest oli torn jagatud nagu korrusteks, et saad ikka vahepeal puhata. Probleem oli aga selles, et alt oli väline redel kinni ja sisemine redel ei jooksnud maha. Pidime natukene mööda torni karkassi turnima, et selle välise redelini jõuda. Ja siis tuli horror :D Pidime mööda seda välist redelit oma 15-20 meetrit ronima, et jõuda selle platvormini, kust me saaks mööda sisemist redelit edasi ronida. Hakkasin siis ronima ja Sass hõikas midagi ja ma refleksist vaatasin alla ja siis ma oleks nagu kurikaga saanud. Ma olin järsku niii kõrgel ja ma nägin neid väikesi, sadu redelipulki enda ja maapinna vahel ja mul hakkasin lihtsalt pea ringi käima. Ja ma tundsin, kuidas väga tugev adre lõi verre ja kuidas kõik värisema ja tampima hakkas. Äge tunne, ronisin edasi kuni platvormini ja sain seal alles korralikult aru, mis toimub :D Tõnn tuli ka vaikselt järgi ja ma ütlesin talle korduvalt, et fakk, ära ainult alla vaata :D Saime platvormile ära ja ronisime torni seest edasi, mis oli lihtne. Jõudsime tippu ja vaade oli võimaas, siin on maastik väga mägine ja roheline. Alla tulles lõi jälle vere korralikult ringi käima aga pärast oli hea tunne, et vähemalt sai ära käidud :D

Loomi on siinkandis ka väga palju. Mis on tegelikult ohtlik. Hommikuti ja õhtul, kui pimedaks läheb, peab sõites väga ettevaatlik olema. Kängurud lihtsalt hüppavad lambi koha pealt teepeale. Sama lugu on emudega, lollid nagu lauajalad. Oleme näinud veel raisakotkast, ilmselt sõi mingit auto alla jäänud känguru, ja ühte hiigelsuurt tavalist kotkast. Kylie ütles nende nime ka, aga ei jäänud meelde.

Ilmaennustus oli täpne, eile ja täna on ainult sadanud. Läksime eile farmi ja Kylie andis meie DVD mängija ja terve James Bondi filmiseeria :D Praegu vaatame seitsmendat filmi, alustasime ikka esimesest :D Täna käisime poes ka ja ostsime nädalajagu toitu ära. Kolmepeale läks meil eesti rahas ca kuuus kilo :D :D

Davaitje, olge tublid ja ärge mind ära unustage (:

25 - 31 oktoober

Kust alustada.. :D Nädal oli huvitav, nädalavahetus veel huvitavam. Töö on igav ja tüütu, nagu tavaliselt, raha on otsas, pea valutab aga elu tundub ikka ilus. See oli siis viimane nädal Margaret River-is. Kurat, mulle meeldib see koht, aga peab edasi liikuma. Tegelt, koht ei olegi nii eriline, aga need inimesed on pagana suurepärased. Lisaks, rand. Kahju on jätta maha neid liivaseid randu ja ilusaid, siniseid lained. Aga fuck it, töö siin on sitt. Samuti raha, mis selle eest makstakse.

Meie järgmine sihtpunkt on Nannup, kus me hakkame avakaadosid korjama. See töö on samuti raske ja tüütu aga vähemalt makstakse meile raha selle eest. Ja tööd on palju. PS meil tekkis siin väikene arutelu. Kas kanad seksivad või ei?

Teisipäeval oli huvitav seik. Tegime oma päevase töö ära ja agentuurist pakuti meile öist vahetust „bottelingus“. Tööd oli ainult kahele, seega mina ja Tõnis võtsime pakkumise vastu. Alustasime kell 7 ja pidime lõpetama 11 paiku. Tööpost asus tsirka 20 kilomeetrit eemal, seega hüppasime oma ustavasse Holdenisse ja panime punuma. Kell 11 saigi töö läbi ja hakkasime koju sõitma. Saime vaevalt paar kilomeetrit sõita ja meie ustav Holden vedas meid alt. Kütus sai otsa :P Kell oli umbes pool 12 ja kedagi ei olnud enam üleval. Mõtlesime siis, suitsu meil on, mis seal ikka, veedame öö autos. Öö oli kohutaaav. Külm, ebamugav jne. Aga pidasime vastu ja hommikul tuli ülemus kütusekanistriga ja aitas meid välja. Auto oli kütusest nii kuiv, et pidime kütust otse mootorisse ja kütusefiltrisse valama. Isegi siis võttis kaua aega kuniks auto hääled sisse sai. Seiklus :D

Kolmapäeval ja neljapäeval meil jälle tööd ei olnud. Ma ei mäleta, mis me need päevad tegime. Järelikult ei midagi erilist. Aga nädalavahetus oli tegus. Claire-il oli kahekümne viies sünnipäev. Riputasime üles õhupalle ja kõik jutud. Pidu sai ja kõvasti. Üks japs, Kohey on ta nimi, mängib sigahästi kitarri ja oi mee laulsime. Laulsime kõvasti :D

Laupäev algas veiniga. Ja siis randa, surfamaaaa. Oo jess, lõpuks ometi ma saan selle ära proovida. Lauaks oli mingi kohalik jama, mis oli katki ja nägi üldse kohutav välja. Ja mis ma oskan öelda.. surfamine on RASKE. Väga raske. Laua peal ma ei püsinud. Lained olid liiiga suured, aga minu visa hing ei andud alla ja ma proovisin ja proovisin ja proovisin. Ikka ei õnnestunud :D Lisaks viskasid lained mind korduvalt kividesse, niiet ma olen üleni lõhki ja seda sõna otseses mõttes. Sääreluul on sellised muhud, et paha hakkab. Küünarnukid, selg, kõht ja jalad on üpris marraskil. Lisaks vedas laine mind vahepeal päris kaugele ja mu magu oli lihtsalt soolavett täis. Ühel momendil ma mõtlesin, this is it, siin ma lõpetan. Kallas oli väga kaugel ja minu pingutused selle poole ujuda olid ikka väga mõttetud. Aga kaldale ma lõpuks sain, puru ja katki nagu ma olin :D

This is the price you have to pay – nii ma mõtlesin ja olin sismas uhke, et kurat, ma proovisin :D Laupäeva õhtu läks jälle käest ära. Kõigil ja kohutavalt :D Jaapanlased on ägedad kui nad purjus on. Ja nad teevad hästi süüa. Ma sõin eile öösel mingit täiestiii tundmatut kraami, aga see oli hea. Nad teevad tõesti hästi süüa.

Pühapäev – randa ja surfama. Ma ei anna ennem alla, kuniks ma korralikult laua peal seisan. Ja täna läks paremini. Esiteks, lained olid rahulikumad ja laud oli ikka kordades parem, kui see, millega ma eile proovisin. Jalgadega sain täna ilusti peale, laud vajus ainult vee alla millegi pärast. Selle momendi, kuna ennast liigutama peab, et laine kätte saada, taban ma ära. Nüüd jääb üle ainult tasakaalu harjutada. Aga see on mul varsti käes, ma tean seda!

Kahju on siit ära minna, aga paraku tuleb seda teha. Ma tõesti ei taha peost suhu elada, aga siin ei ole see muud moodi võimalik. Kui sul just väga ei joppa. Nannupis meil ilmselt suurt midagi teha ei ole, peale töö. Surfata ka ei saa, aga ma loodan, et seal saab piisavalt raha kõrvale panna. Hetkel on vaja tööd teha, fuck the entertainement, seda saab kindlasti hiljem. Aga sel momendil, praegu, ma naudin pühapäeva õhtut, jalgpalli ja külma õlut. Olge mõnusad! =)

18 - 24 oktoober

Ma ei suuda uskuda kuidas meil esmaspäeval tööga vedas….. NOTTTT!! :D Meie tööks oli istutamine ja meie arvasime, et töö on lebo jne. Agaa ei. Meie töö seisnes aukude kaevamises ja esmaspäeval oli pagana kuuum.. Palka saime normaalselt ~150 audi. AGA SEE TÖÖ OLI KOHUTAAV, eriti seljale.

Tööpäev läbi läksime Sassiga poodi. Teepeal, meil on poodi ca 1 minuti tee, kohtasime Ruudit. Jep, järjekordne eestlane. Ja mitte ainult eestlane, vaid normaalne eestlane :D Kutt küsis, et kus me peatume – andsime oma backeri nime ja õhtul oli ta juba siin. Ruudi on 23 ja tuli siia Perthist. Ilmselt sai tal linnaelust villand :D Kutt tegi mind veel paari eestlasega tuttavaks, kes tundusid kah kenad.

Hommikud on siin ilusad., kui välja arvata papagoide üürgamine. Nad teevad tõesti päris imeliku häält. Sama lugu on siin varestega. Kurat, nagu kassid lendaksid ringi. Ma arvasin alguses, et need ongi kassid, puude otsas. Aga ei, varesed :D Vahepeal ma tunnen ennast nagu Fred Jussi või Bear Grylls, avastan Austraalia loodust :D Muidu, floora on siin väga mitmekesine ja ilus. Usse ja ämblike pole küll veel kohanud ja ma tegelt loodan, et väga ei kohta ka. Nimelt, meie teeme siin peamiselt veiniaedades tööd. Siinsetes veiniaedades elavad kaks viiest maailma mürgisemast maost. Ja üks nendest, tiger snake, on eriline frukt. Kui muidu madu salvab ühe korra, siis see segane paneb neli, viis, kuus matsu järjest. Lisaks, tema mürk on väga tugev. Thumbs up!!:D

Teisipäeval hõõrusime jälle tüvesid. Viinapuu tüvesid, kasvudest puhtaks :D Kuna mu selg oli eilsest orjapanekust väga tundlik, ei möödunud see päev just kõige lillelisemalt. Jama oli veel see, et tööd oli ainult kolmeks tunniks, seega, me ei teeninud essugi.

Õhtu oli aga võimas. Võtsime Tõnni ja Ruudiga natukene head ja paremat ning läksime mere äärde. Ilmselt see, mida ma kohe kirjeldan, on üks võimsamatest asjadest mida mul kunagi on olnud õnn näha.

Tulime autost välja ja saime kohe aru, et midagi on teoksil – meri mitte ei kohisenud vaid mütsus. Ja mütsus kõvasti. Jõudsime alla ja meie silme ees murdusid nelja – viie meetrised lained. Neli või viis meetrit ei tundu eriti kõrge, aga tegelikult, on ilmselt vähe kohti kus sa näed selliseid laineid murdumas. Tavaline laine, mis rannikul murdub, on poolteist – kaks meetrit. Aga need kuradi hiiglased.. uskumatu. Leidsime rannikul suured kivid, kuhu sisse lained murdusid. Otseloomulikult ronisime kohe nende peale ja see oli hea. See oli pagana hea. Meil kõigil oli sabin sees, et kui nüüd mingi suurem poiss peaks siia ära eksima, siis meid lihtsalt pühitakse kivide pealt minema. Aga õnneks ei. Need nelja meetrised lained, mis rannikule jõudsid, olid avamere peal vast kümme või rohkemgi meetreid. Vee mass, mida need lained endas kandsid, on tohutuuu. Ja meri mütsus. Kui kõrge laine tõuseb ja tõuseb ja siis järsku murdub, tekkib see vahva tunnel, siis ei käi mitte kohin vaid MATS. Konkreetne mats, mis käib läbi nii lihast kui luust :P

Eriti hea oli see, kui sa nägid kaugel taga seda konkreetset SEINA, mis sinu poole liigub ja siis sa mõtled, et kurat, see pühib mu siit kivide pealt minema nagu tolmu. Elamus oli võimas ja selliseid lained vaevalt, et nii pea enam kohata võib. Natukene kahju, et digikas maha ununes :P



Kolmapäeval meil tööd ei olnud, sama asi kordus neljapäeval. Päris kahju tegelikult, kuna me saame selle nädala eest natukene vähe raha, aga peaks ära elama :P Õnneks ei passinud me need päevad toas, kuigi ilm oli tegelikult halb, hoovihmad olid natukene liiga sagedased :D Sõitsime Ruudi autoga ringi ja tutvusime lähiümbrusega. Loomi jälle ei näinud, peale sisalike. Neid oli päris palju ja kohati olid nad päris suured.

Reedene päev oli mõnus. Töö oli hea ja palka saime talutavalt. Reedel oli meil ka natukene keeruline veiniaed. See oli otse järve ääres – palju madusid. Kuulsin kaks või kolm korda päris korraliku sisistamist kah, aga otse mul kellegagi kontakti ei olnud :D Ilmselt aitas jalgade trampimine neid eemal hoida.

Pidu reedel ja laupäeval oli vahva. Margaret River on selline linnake, kus nädala sees tegelikult midagi teha ei ole :D Siin on kaks pubi, need lähevad kella kaheteistkümnest kinni. Nädala vahetuseks tulevad aga inimesed siia puhkama ja see on ilus pidu, mis siin toimub :D Pubid on silmini ja seda sõna otseses mõttes. Inimesed siin, Backpackeris, on võrratud. Oleme osade inglastega juba päris hea kontakti loonud ja tutvusringkond hakkab vaikselt suurenema. Nullist on ikka väga huvitav alustada :P



Eestis mulle pühapäevad eriti ei meeldinud, kellele meeldiks :D Aga siin ma naudin neid. Mingisugust stressi kellegil homse tööpäeva pärast ei ole. Inimesed joovad rahulikult veini, mängime kaarte ja just lõpetasime burgerite grillimise. Ajame lihtsalt mõnusat juttu, täiesti suvalistel teemadel, ja mõtleme kui pagana hea see elu ikka on :D

11-17 oktoober

Järjekordne laupäev, istun jälle verandal ja tegevus on üpris sarnane eelmise laupäevaga – joon vett ja teen suitsu :D. Eile, nagu ikka reedele kohane, käis siin ikka jube mürgel. Hommikuks oli kogu kämping peapeale pööratud, aga mis seal ikka, manager oli ise ka pohmellis ja kukkus koristama. Nii see elu Austraalias käib ja sellised need inimesed siin on. Super, no worries!! :D Muideks, eile oli siin full house. Sama tuleb ka täna õhtul. Hunnik brasiillasi ja sakslasi. Millegi pärast ei taha nad eriti seltskonda seguneda ja hoiavad eemale – las hoiavad. Parem neile. Eile öösel hakkas siin üks purjus brazil tuba ümber kujundama mille peale sain ma üpris pahaseks. Mulle ei meeldi brazilid.


Eniveis, töö Austraalias on … huvitav. Esmaspäeval tegelesin sellise asjaga nagu shoot thinning. See kujutab endast uute kasvude, nende mis viinamarju ei tooda, välja kakkumist. Töö on KO-HU-TAAAV! Palka makstakse per wine, ehk siis tüki kohta. Üks wine on 20 senti. Austraalia senti. Kroonides ei mõtle ma enam ammu :P. Palk on sitt ja töö on samuti sitt aga elama peab. Selg valutab jubedalt, väga kuum veel õnneks ei ole. Aga mesilasi on palju.. nendega peab lihtsalt harjuma. Teenisin päevaga umbes sada doltsi, mis siis eestis on ~1100 eeku. Võib küll tunduda palju, aga asjad on siin üpris kallid.

Teisipäeval läks asi ainult paremaks. Tegin sellist asja nagu trunk rubbing. See tähenab siis viinapuu tüve hõõrumist :D Töö eesmärgiks on kõik väikesed kasvud jms sellised, mis puu küljes kasvab, maha hõõruda. Et taime jõud oleks suunatud just sinna, kust on saaki loota. Kummardamist oli palju ja palk.. sellest ma ei taha rääkida. Katastroof. Neli ja pool senti per wine. Teenisime ~40 dollarit. Kütteraha põhimõtteliselt. Mast maas sõitsime koju tagasi.

Kolmapäeval oli jälle shoot thinning. Rohkem ei taha sellest rääkida.

Neljapäeval õnn naeratas meile. Saime tööd botteling-us. Tegelt polnud see õnn, vaid pigem need soojad suhted, mis ma tööagentuuris ühe kena neiuga olen suutnud luua :D Töö muidu oli igav. Tegelsime liini peal ja pudeldasime veini. Palka maksti tunni kohta. Yeahh, 18.9 doltsi tunnis ja teenisime päevaga ~150 doltsi, mis on juba enam-vähem. Reedel oli sama töö ja järjekordsed kopikad kukkusid meie taskusse. Tegelt veel ei kukkunud, palka saame alles järgmisel kolmapäeval. Näpud on meil täiesti põhjas.. aga peaksime kolmapäevani ära hingitsema.

Ok, tööjutt on bullshit ja igav. Aga samas, selle nädala jooksul midagi eriti juhtunud polegi. Kui välja arvata eilne pidu, millest ma kohe kindlasti rääkida ei taha :D Ilmselt keegi pidulistest ei taha :D

Kolmapäeval ajasime peaaegu gänksi alla.. oleme siin juba pikemat aega naljatanud, et kängururauda oleks ette vaja. Autoga oli ka väike probleem. Mootor kippus üle kuumenema. Olin suht veendunud, et meil auto lekkib ja probleem on lihtsalt jahutusvedelikus. Ja nii oligi - vedelik, aka vesi, sai otsa. Tõnn hakkas jubedalt draamatama, et auto on perses ja nüüd on kõik perses ja lähme koju tagasi. Sain päris pahaseks ta peale ja ütlesin, et kurat, mida sa manad ette siin asju. Viskasime radikasse vee sisse ja asi ants ning meie vapper opel raiub edasi :D

Täna, laupäeval, käisime rannas ka. Täna, ja eile, on olnud väga hea ilm ja küpsetasime ennast rannas ikka korralikeks vähipoisteks. Nahk kakub igalt poolt :D Aga see rand, kus me nüüd juba teist korda käisime, on ikka mega. Super lained, soe päike, külm vesi ja mõned üksikud aussie-tüdrukud. Päris äge oli vaadata, kuidas isad oma kuue-seitseme aastaseid poegi ja tütreid surfama õpetasid. Kurat, kõik surfavad. Ei jõua ära oodata kuna endale laua saab muretsetud. Tahaks kindlalt proovida ja ilmselt ka tegeleda.




Muidu, kõik on kõige paremas korras. Eestit veel ei igatse ja kahtlen, kas üldse hakkan. Aga lähedasi inimesi tahaks küll näha.. nuuks :D Ok, soojad tervitused teile Austraaliast ja pidage vastu, see talv ei tule nii hull kui te kardate. See tuleb hullem!!:D Hahaa, tsau!