Pampampaaa

Pilte tuleb vast nädala pärast

Pagan ma jään igatsema neid inimesi. Pühapäeval ajasime mõnusalt sõpradega juttu ja pakkisime vaikselt asju kokku. Õhtul läksime viimast päikeseloojangut vaatama. Backpackerist tuli meiega kaasa nelja auto jagu inimesi. Kokku oli seal laineid nautimas kaksteist inimest. Kogu see tuumik, kes backpackeris väga hästi läbi said. Olime jälle kivide peal ja vaatasime lihtsalt neid uskumatuid laineid. Roheline ja läbipaistev laine aina kerkib ja kerkib ja siis murdub perfektseks tunneliks. Ronisime täiesti kivide lõppu, kus kahe-kolme meetrine laine murdus võib-olla paar meetrit enne meid. Märjaks saime kõvasti ja üks laine lõi Sassi ja Dave-i pikali. Kuna me olime kohe äärepeal, oli oht, et laine tõmbab nad vette. Läksin ja sain Sassil kratist kinni, aga eriti sellest kasu ei oleks olnud, arvestades Sassi suurust :D. Õnneks said mehed kohe püsti ja saime aru, et aitab naljast. Kuna päike oli loojumas, siis lained kasvasid aina suuremaks ja asi hakkas seal juba ohtlikuks muutuma.

Peale hingematvalt kaunist päikeseloojangut läksime tagasi backackerisse. Jõime koos viimased õlled ja õhtukuumas sõitsime parklas pilpaga – fantastiline. Üks kutt on sõitnud üle kuue aasta ja ta ise oli alles üheksateistkümne aastane. Vend teeb ära triple kick-flipi ja fake-s double kick-flipi. Haige vana. Mina harjutasin vaikselt tavalist kick-flipi :D

Esmaspäeval tööd meil ilmselgelt ei olnud, niiet istusime verandal ja tagusime kaarte. Jõime mõnusalt koduaia sidrunipuu sidrunitest pressitud limonaadi ja nautisime jällegi kvaliteet aega.

Õhtul jõime paar õlut ja ikka väga kahju oli hommikul minekut panna. Kõik ütlesid, et nüüd, kui eesti kutit ära lähevad, kaob bakcpackerist elu :D Aga möllu ja kino me seal tegime (:

Teisipäeval panime kella kuue paiku Margaret Riverst minema. Sõit Nannupisse kestis umbes poolteist tundi – 130 km. Nannupis saime oma kõige kõrgema ülemusega kokku, tema organiseeris meid ka avakaadosid korjama, ja sõitsime avakaadoaeda.

Meie Tõnniga korjame redeliga avakaadosid, Sass korjab puu alumistelt osadelt. Ja ütleme nii, et kui sul pole midagi 14 jalase(4 meetrit) redeli otsas ühe jalaga kiikumise vastu :D, siis see töö sobib sulle väga hästi! Ainult jubedalt ajudele käib selle redeliga majandamine. Seal otsas turnimine on lebo, aga sa pead seda redelit koguaeg liigutama ja selle tipp jääb igale poole puu võra sisse kinni. Ja oiii see ajab närvi.

Palka saame 70 dollarit bin(üks suur kast, mille täitmiseks kulub ca 1.5 tundi). Seega palka saame normaalselt. Umbes 150-200 päevas. Ja meie otsesed ülemused kohapeal, farmerid, Kylie ja Duncan on ikka väga viimasepeal inimesed. Kylie teeb meile alati lõuna, selleks ajaks on meil laua peal ka külm Coca-Cola. Peale tööd on alati üks külm õlu. Nendega saab väga normaalselt juttu ajada ja nad on väga mõistvad inimesed. Kylie on 40 ja Duncan peaks olema umbes sama. Perfectissimmoo!

Peale esimest tööpäeva avakaadodega olime väga positiivselt meelestatud. Selgus aga selline asi, et me ei ööbi mitte Nannupis, vaid Balingupis, mis on farmile natukene lähedamal. Maksame seal 30 dollarit öö, niiet meie ootused olid väga kõrged. Arvestades veel seda, kui korralikust hostelist me tulime.

Jõudsime Balingupi ja asi hakkas kahtlane tunduma. Linn oli VÄGA väike. Ma usun, et seal elas 2-300 inimest maksimaalselt. Ja see hostel, kui me selle ette sõitsime. Oh jumal. Nimi oli sellel Hitch Hickers Hideaway ja see oli väike. Isssand kui väike. See koht mahutas kümme inimest ja seal sees elasid praegu kolm pilukat. Naist. Kõik sees oli vana, telekas oli nii väike, et ma pidin oma prille kasutama. Tuba oli naeruväärselt väike(kahe korrusega nagi ja piisavalt ruumi, et ennast ümber pöörata) ja kui vetsus vett lasta, ajas pott vett läbi. Ja me maksime selle eest KOLMKÜMMEND DOLLARIT ÖÖ. Mida hekki, me olime seal sees olnud tund aega ja otsus oli selge – siia me kauaks ei jää.

Kohalik pood/tankla/misiganes oli niii kallis, et me olime kokkuvõttes veel halvemas seisus, kui Margaret Riveris. Ostsid poest nuudleid, mingi riisihuinjaa, saia, sinki, shokolaadi, paki krõpsu ja see pagana arve on 22 dollarit. See EI ole normaalne.



Elasime seal peldikus ja korjasime rahulikult avakaadosid kuni laupäevani. Nimelt, ükspäev Kylie küsis meie käest, et kuidas me hosteliga rahul oleme. Ja oi me kirusime ja vandusime seda kohta. Niisis, võttis ta selle oma südameasjaks ja leidis meile laupäevaks uue koha :D See on farmile veel lähemal, 8 km, ja see on täiesti pärapõrgus. Aga see pärapõrgu on ilus. Koha nimi on Kirup ja me elame praegu oma faking majas :D Mis on künka otsas ja vaatega järvele ja mägedele. Orus jalutavad ringi lambad, lehmad, kitsed, kängurusid on õhtul tohutult. Konnad ja rohutirtsud annavad ka õhtu saabudes KORRALIKULT pähe :D

Me olime lihtsalt nii õnnelikud, kui me siia kaunisse kohta sisse saime. Meil on suur veranda, gaasigrilliga. Maja on põhimõtteliselt ehitatud armatuuri peale, kuna mägi läheb nii järsku alla. Meil on kamin, kolm magamistuba, avatud köök, elutuba, korralik vannituba. Ainult pesumasin on puudu. Aga seda muret kaa pole, sest Kylie nõuab, et me oma riided sinna tooks ja ta lihtsalt peseb need ära :D. Ja me maksame selle koha eest samuti kolmkümmend dollarit öö. Tegelikult maksab see natukene rohkem, aga Kylie maksab ise selle vahe kinni.




Lisa(unustasin ennem lisada :D)

Mõned kindlad faktid topp gun avakaadokorjaja elust :D

Lemmik lõhn: Aeroguard(kärbsetõrjevahend. Neid on tohutult)
Tööriist: Redel
Puuvili: Avakaado
Riideese: Kärbsevõrk
Puu: Tühi puu
Raamat: Avacado(ei, see ei räägi puuviljast :D Räägib reisimisest, seksist ja marihuaanast)
Lugu: Pankrot-toe tag
Liiklemisvahend: Lamborghini traktor :D
Toit: Võiku
Kellaaeg: Lõuna
… ja neid on veeel.

Jube palav on. Meie esimesel tööpäeval küündis temperatuur viludas 34 kraadini. Kolmapäeval oli isegi 37 ja Kylie pakkus, et päikese käes ligi 50. Väga väga palav on, õnneks rahunes ilm maha ja edaspidi on termomeeter jäänud 25-30 vahele.

Tööd panime seitse päeva jutti, enne kui puhata saime. Nädalavahetusel panime tuimalt tööd, läksime 9 magama ja ärkasime kell 5. Esmaspäeval ennustati teisipäevaks ja kolmapäevaks tugevat vihma ja Kylie ja Duncan ei taha, et me sellise ilmaga korjaks. Esmaspäeval saime esimese korraliku ekstreemsusega hakkama :D Peale tööd käisime kodus, sõime, pesime ja siis ma leidsin kaardi pealt ühe torni. Mis on lähedal. Mõtlesime, et lähme vaatame ja ronime otsa. Läksimegi, aga torni me ei leidnud. Mõtlesime juba tagasi minna, aga kurat, mulle ei andnud rahu. Me tulime ju torni otsima ja ilma ei saa tagasi minna.

Farmi lähedal, kus me korjame, on üks tuletõrjetorn, vast oma 50-60 meetrit kõrge. Ehk teisisõnu – väga kõrge :D ja künka otsas. Torni sai kahte moodi. Mööda väliskülge jooksis redel ja torni seest läks ka redel. Seest oli torn jagatud nagu korrusteks, et saad ikka vahepeal puhata. Probleem oli aga selles, et alt oli väline redel kinni ja sisemine redel ei jooksnud maha. Pidime natukene mööda torni karkassi turnima, et selle välise redelini jõuda. Ja siis tuli horror :D Pidime mööda seda välist redelit oma 15-20 meetrit ronima, et jõuda selle platvormini, kust me saaks mööda sisemist redelit edasi ronida. Hakkasin siis ronima ja Sass hõikas midagi ja ma refleksist vaatasin alla ja siis ma oleks nagu kurikaga saanud. Ma olin järsku niii kõrgel ja ma nägin neid väikesi, sadu redelipulki enda ja maapinna vahel ja mul hakkasin lihtsalt pea ringi käima. Ja ma tundsin, kuidas väga tugev adre lõi verre ja kuidas kõik värisema ja tampima hakkas. Äge tunne, ronisin edasi kuni platvormini ja sain seal alles korralikult aru, mis toimub :D Tõnn tuli ka vaikselt järgi ja ma ütlesin talle korduvalt, et fakk, ära ainult alla vaata :D Saime platvormile ära ja ronisime torni seest edasi, mis oli lihtne. Jõudsime tippu ja vaade oli võimaas, siin on maastik väga mägine ja roheline. Alla tulles lõi jälle vere korralikult ringi käima aga pärast oli hea tunne, et vähemalt sai ära käidud :D

Loomi on siinkandis ka väga palju. Mis on tegelikult ohtlik. Hommikuti ja õhtul, kui pimedaks läheb, peab sõites väga ettevaatlik olema. Kängurud lihtsalt hüppavad lambi koha pealt teepeale. Sama lugu on emudega, lollid nagu lauajalad. Oleme näinud veel raisakotkast, ilmselt sõi mingit auto alla jäänud känguru, ja ühte hiigelsuurt tavalist kotkast. Kylie ütles nende nime ka, aga ei jäänud meelde.

Ilmaennustus oli täpne, eile ja täna on ainult sadanud. Läksime eile farmi ja Kylie andis meie DVD mängija ja terve James Bondi filmiseeria :D Praegu vaatame seitsmendat filmi, alustasime ikka esimesest :D Täna käisime poes ka ja ostsime nädalajagu toitu ära. Kolmepeale läks meil eesti rahas ca kuuus kilo :D :D

Davaitje, olge tublid ja ärge mind ära unustage (: